“Paljud küsivad, kas võib minna roose imetlema ja pilti teha. Viisakate inimeste vastu pole mul midagi. Ja kui mul vähegi aega on, suhtlen nendega meeleldi. Roosisõpradega on huvitav rääkida,” sõnab Anneli.

Varem elas pere Tartus korteris, kuid ühel hetkel tundus, et “enda ümber on rohkem ruumi vaja”. Pedajamäelt leidsid nad avaruse ja uhked vaated kuppelmaastikule. Vana pehkinud rehielamu asukohale ehitati uus elumaja, võsa asemel laiuvad kuplinõlvadel nüüd iluaed ja roosikollektsioon, krundi ühte serva ääristab pikk rivi roniroose. Roosipõõsaid on aias kokku üle 500, sorte 120 ringis.

Roos on “kes”, mitte “mis”

“Rein Joost ja Juhan Juhani on olnud need head õpetajad, kes on mind julgustanud ja innustanud roosidega tegelema. Algaja on ju tavaliselt tõsiselt hädas: ei oska ta pritsida, ei lõigata, roose talveks ette valmistada,” tunnistab roosiaia perenaine.

Kui Anneli ühel Juhani Puukooli roosipäeval Rein Joostiga tuttavaks sai, oli tal maja ees roosipeenar juba olemas. “Aga see polnud üldse teadlikult planeeritud: mõni sort oli liiga kõrge, osa osutusid talveõrnadeks ja hukkusid. Sa ei oska valida, kui ei tunne roosirühmi ega sorte. Valik on ju meeletu. Paljud räägivad, et neil on palju sorte, aga ilusat üldmuljet pole. Ühe roosipäeva teema oligi, et kas teeme kollektsioonaia või ilusa kujunduse.”

Anneli kutsus kogenud roosikasvataja oma aeda nõu andma, ja nii see lahti läks. “Mind võlus tema oskus seda taime hinnata. Hakkasin roose hoopis teise pilguga vaatama. Praegu ei saa ma roosi kohta enam öelda “mis”, vaid “kes”. Nüüd juba saan aru, mida Rein Joost mõtleb, kui ütleb, et vaata roosile otsa, ja sa näed, mida ta tahab.”

Suure roosiaia eest hoolitsemine on tohutu töö. Kuid sama suur on ka rõõm ja rahulolu, kui roosid on terved ja õitsevad uhkelt. “Tulemus on roosisõbrale puhtal kujul palgapäev, tasu pingutuste eest,” ütleb Anneli.

Idee hakata nii suurel pinnal roose kasvatama tekkis seetõttu, et Pedajamäe asub Natura 2000 alal. Siia väga ehitada ei saa, aga maatükk tuleb korras hoida. Lihtsalt muru niita on igav, silmailu on ka vaja.

Anneli tellib oma roosid põhiliselt Inglismaalt Harknessi roosiaiast, kuid pole unustanud ka Eesti aretajaid ja kasvatajaid. Mart Ojasalu uuematest sortidest on olemas näiteks ‘Marie Under’ ja ‘Maakodu’, viimast lausa kolm põõsast.

Punane õiekaskaad

Eesaia roosipeenar algab maja eest ja voogab uhke kaarega nõlvast alla peaaegu maanteeni. Siin on üksnes punased roosid, põhiliselt floribundid ja teehübriidid. Nende all laiub kivikilbiku pehme valge vaip, kust paiskub ülespoole mesimagusaid lõhnapilvi. Siin-seal lisandub värvibuketti lavendlisina.

Esimese roosi oma aeda istutaski Anneli otse ukse ette, see oli pargiroos ‘Hansaland’. Kohe alguses leidsid rõdunurga all koha ka kaks roniroosi ‘Flammentanz’. Esinduspeenar hakkas vaikselt pikenema, sest “mul polnud veel seda sorti ja toda sorti”.

Praegu rõõmustavad seal silma ‘Pirouette’, ‘Nostalgia’, ‘Nina Weibull’, ‘Queen Elisabeth’, ‘Barock’, ‘Kimono’, ‘Charles Austin’. Ilus puhaspunane on ‘Stromboli’, seda on palju kasutatud ka näiteks Põltsamaa linnahaljastuses.

‘Leonardo da Vinci’ on oma nelja pesakesega õierosetid nii tihedaks kurrutanud, et sinna ei mahu küll enam ükski õieleht juurde. Lätist toodud ‘Nigrette’ lõhnab võrratult. Siin on ‘Ingrid Bergman’, siniste õitega ‘Rhapsody in Blue’ ja veel palju muid sorte.

Kevadel on majaesine peenrakaar aga hoopis valge, sest siis õitsevad siin lumivalged tulbid. Anneli: “Kuna terve suvi on ukseesine punane, siis tahtsin, et kevadel oleks puhas valge rohelisega. Siin on vaid üks sort, mille tütarsibulaid järjest laiali tõstan.”

Anneli lemmikroosid on olnud alati punased. Kui neist üldse kedagi esile tõsta, siis võiks see olla teatripunaste õite ja mustade nuppudega põõsasroos ‘Isabel Renaissance’. Oma lemmiku on perenaine istutanud eraldi pikka peenrasse õue serval, õitsemise ajal on siin tihe tumepunane roosivaip.

Võrratud roniroosid

Eesaias on veel suur ringikujuline peenar punaseid põõsasroose ‘Pampas’. Nende taga krundi piiril kõrgub aga pikk rivi roniroose. “Mõtlesin, et kui ‘Pampased’ ära õitsevad, siis oleks maja juurest tulles jälle, mida vaadata,” märgib Anneli.

Roniroosidele on see hästi sobiv koht, sest kõrge kuusehekk nende selja taga kaitseb tugevate tuulte eest. Talvel on siin parem mikrokliima ja mahapainutatud roniroosidel turvalisem talvituda.

Anneli tutvustab järjest oma kauneid ronijaid: ‘Christina Helena’, ‘Kir Royal’, ‘Momo’, ‘Laura Ford’, ‘Baden-Baden’, ‘Venusta Pendula’, ‘Pohjantähti’ jne.

“Roniroos on kõige ilusam roos, aga nõuab ka kõige rohkem hoolitsust. Olles mõnes aias, kus on palju roniroose, kujutan alati ehedalt ette, milline pilt avaneb seal talvel, kui põõsad on maha painutatud ja kangaga kaetud. Talveks ette valmistamine on tohutu töö. Aga pole midagi, vaikselt toimetad, vaim puhkab. Aiatöö ravib, ja sealt see energia tulebki,” mõtiskleb Anneli.

Noored lihavad kasvud, mida roosirahvas huntideks kutsub, on end roosisammastest kaugele välja sirutanud. Juulikuised “hundid” puituvad talveks ära ja on järgmisel suvel õisi täis. Sellepärast tulebki enamikku roniroosidest katta, et nende oksi hoida. Erakordsete sirelilillade õitega sorti ‘Veilchenblau’ katab Anneli näiteks nii põhjalikult, et “võiksin ka ise katte alla talvituma minna”.

Parimad ja erilised

Ronirooside juurest jõuame kollektsioonaeda. Sordid on Anneli valinud siia peamiselt n-ö saavutuste järgi: näiteks on ühte sorti tunnustatud ilusa värvi, teist kena õiekuju, kolmandat lõhna, neljandat haiguskindluse eest. Harknessi kataloogis on saavutused kenasti ära toodud. Inglismaalt on Anneli tellinud üle 60 sordi, neist suurem osa on põnevad modernsed roosid.

Kollektsioon koosneb kolmest pikast reast: ühes teehübriidid, teises floribundid, aia servas põõsasroosid. Igal väikesel ringikujulise peenral on vaid üks sort, üks sordirühm või üks värv. Eraldi lappidel kasvades tulevad roosid paremini esile ning pilt ei muutu liiga kirjuks. Ringide vahekaugused on mõõdetud traktori niidulaiuse järgi, et saaks täpselt läbi sõita ega peaks kusagil tagurdama.

Ühel lapil on näiteks David Austini floribundide sordirühm Abundance: kreemikas, punane ja roosa. Kollane on ka tellitud, aga pole veel kohale jõudnud. Anneli: “Nad hoiavad hästi õit ega pleeku. See on oluline neile, kes tahavad roose kujunduses kasutada.”

Pruunide rooside ringis ilutseb sametine ‘Hot Chocolate’. Heleroosa teehübriid ‘East Park’ on lausa täiuslik: elegantse õiega, hästi lõhnav, korduvalt õitsev, haiguskindel. ‘Easy Does It’ sälgutatud õielehtedel toimub aja jooksul hämmastav värvimuutuus: õis alustab erkpunasena, siis värvub oranžiks, edasi vaarikpunaseks ja lõpetab roosana.

Äkilise värviga on kobarroos ‘Super Trouper’. Anneli: “Noor õis on nii erkoranž, et maja juurest vaadates tundus, nagu mingi naabrilaste mänguasi oleks meie aeda sattunud.”
Erilisi roose tuleb veel ja veel. Kollektsioonaia lõpus on pikk kaar Bulgaaria lõhnaroose, millest tehakse roosivett, roosiõli, moose ja džemme. Nad kasvavad paari meetri kõrguseks ja lõhnavad õitsemise ajal võrratult.

Kitsed õienuppude kallal

Suviti on roosiaias tüli teinud metskitsed, kes käivad siin noori võrseid ja õienuppe näksimas.
“Kits võtab täpselt kahe vana lehe pealt noore mahlaka võrsetipu ära. Vanu lehti ta ei taha. Kui tulevad õiepungad, siis ei kõlba enam ka nooremad lehed, võtab vaid nuppe naks-naks-naks. Seal pidavat palju proteiini olema. Nad on nii targad, et oskavad välja valida isegi sellised sordid, millel on vähem ogasid,” kirjeldab Anneli.

Tülikaid kärnereid aitasid eemal hoida roosipõõsastesse riputatud tühjad plastpudelid, mis tuule käes õõnsalt plagisesid. Eelmisel aastal avastas Anneli lõpuks tõhusa vahendi – Trico, mida kasutatakse kuusenoorendikel sõraliste tõrjeks. Aga jäneseid, kes samuti roose rüüstamas käivad, see kahjuks ei peleta.

Võitlema peab ka muruga, et see roosiklumpidesse sisse ei tungiks. Anneli pritsib peenraääri suve jooksul kord-paar Roundupiga, sest labidaga ei jõuaks nii suures aias mitte mingi nipiga neid puhtana hoida.

Selleks et roosipõõsaid ei peaks vänge herbitsiidi eest kinni katma, on perenaisel oma nipp: ta lõikab väikesel plastpudelil põhja ära ja paneb pudeli nagu lehtri pritsi otsa. Kange kemikaal satub nüüd täpselt sinna kuhu vaja.

Roositordid rohelisel vaibal

Aia kõige erilisem osa on kuplinõlval laiuv murumaa suurte ringikujuliste roosiklumpidega. Neid on selgelt näha isegi Google Mapsi pildi pealt. Platsil on 20 kolmemeetrise läbimõõduga roositorti, igaühel vaid üks sort.

Kust tuli selline üllatav kujundusidee?
Anneli: “Üksik roosipõõsas kaob nii suurel alal lihtsalt ära, järelikult tuleb neid rohkem kokku panna, et nad mõjuma hakkaks.” Pinnas kaevati ringidest kopaga välja ja augud täideti kõdusõnnikuga, et hea isuga roosid end hästi tunneksid.

Roosipargis on oma süsteem: ühes reas on Lätis aretatud pargiroosid, teises prantslase Melland’i looming, kolmandas Kanada sordid, jne.

Ühel ringil särab erkpunane ‘Robusta’. Kuna see sort on n-ö kõrguv, peab klumbil põõsaid olema rohkem, et nad selle ära täidaksid. Siin on 17 põõsast. Nad toetavad üksteist ega vaja tugikeppe. ‘Hansaland’ seevastu on kohev laiuv põõsas, ringile piisab kaheksast taimest.
Sinakasvalge ‘Snow Pavement’ on Anneli sõnul romantikute roos, tema õitest õhkub justkui külma värskendavat jahedust. Lõhn on oivaline, seda on tunda juba kaugelt. Kui Anneli õhtul muru niidab, jätab ta traktori sageli ‘Snow Pavemendi’ juures mõneks hetkeks seisma, et oivalist aroomi nautida. Kui vanu õisi veidi alles jätta, arenevad neist suured erkoranžid tõrsikud.

Lätlaste roosaõieline ‘Abelzieds’ meenutab kaugemalt vaadates aedflokse. Ringil on samuti vaid kaheksa taime, sest põõsad on hästi laiuvad. Neil on nii tigedad ogad, et sort sobiks hästi ka hekiks. Prantsuse sordil ‘Turbo’ on mustmiljon õit, sügiseks kasvab ta meeletult suureks.

Läbi suve käib roositortidel õitsemise konveier: üks lõpetab, teine alustab. Vahvate värvilaikudena õitsevad siin veel ‘Ritausma’, ‘Snietche’, ‘Guna’, ‘Pink Grootendorst’, ‘Morden Ruby’, ‘Sexy-Rexy’, ‘Red Rugostar’ jt.

Kogu seda külluslikku ilu vaadates taban end mõttelt, et siit puuduvad veel vaid kammerorkester ja sillerdavalt kerge Mozart.