Pihlakas Foto: Raivo Tasso
Juba vanarahvas ütles, et pihlakas on kodu kaitsja, ning teati, et see puu on püha ja toob majja õnne. Pihlakat kasutatakse nii tava- kui ka alternatiivmeditsiinis. Siiski tarbime teda igapäevaelus küllaltki harva.

Pihlakas (Sorbus) on roosilaadsete seltsi roosõieliste sugukonda kuuluv puude perekond, mis kasvab kogu Euroopas ja Aasias ning Põhja-Ameerikas. Nad ei ole väga kõrged puud, kuid võivad siiski kasvada isegi 15 m kõrguseks. Osa liike ei annagi puu mõõtu välja, vaid on hoopis põõsad.

Maailmas leidub üle saja pihlakaliigi. Täpset liikide arvu on raske kindlaks teha, kuna pihlakas hübridiseerub väga kergesti. Peale selle on pihlakatel palju alamliike.

Pihlakas pole tarbepuuna laialdast kasutust leidnud, sest oksavaba pihlakapakku on väga raske hankida. Pihlaka puit koosneb lüli- ja maltspuidust, kusjuures mõlemad on punakad või pruunikad, seega küllaltki dekoratiivne. Küll aga kasutatakse pihlakapuitu väiksemate esemete valmistamiseks.

Taime eriline vägi

Vanasti usuti, et maja ümber istutatud pihlapuud võisid tõrjuda nõidust või lihtsalt naabrite pahasoovlikkust. Küllap samal põhjusel soovitavad tänapäeva “nõiad” kaasas kanda pihlaoksakest ning sageli tehakse tema puidust amulette. Usuti, et maja ümber istutatud pihlakad kaitsevad maja isegi piksetabamuse eest. Pihlakas peletas pahad vaimud majast eemale ning tema küljest võetud vitsad pidid aitama lapsi sõnakuulelikuks.

Isegi pihlapuu all istumine toovat tervist, seetõttu paigutatakse nüüdki veel aiakujunduses ja linnaparkides istekohti just nimelt selle puu lähedusse või okste varju.

Sobib ka toiduks

Pihlaka vili on kerajas väikeste seemnetega õun, aga kuna ta on väga pisike, siis rahvasuus kutsutakse teda marjaks.

Noorelt on see rohekas, küpsedes muutub algul oranžiks ja siis erepunaseks. Õun on väga hapu, terava kirbe maitsega. Pihlaka viljad on põhjamaal tihti olnud korralikuks vitamiiniallikaks.

Pihlakat on hea kasvatada piirkondades, kus teised marjad külma tõttu hästi kasvada ei taha. Vist seetõttu ongi enamik pihlakasorte pärit Venemaalt.

Foto: Shutterstock

Pihlakamarjade kasulikkus

Pihlaka värsked viljad on kibeda maitsega, aga esimesed öökülmad parandavad maitset ja kibedus kaob.

Pihlakast on aretatud sort, mis sisaldab suhkrut kuni 9% ja on magus juba enne öökülmi. Krimmis kasvab pihlakaliik, mille viljad sisaldavad 14% suhkrut. Need viljad on suured, kuni 3,5 cm läbimõõduga, kaaluvad kuni 20 g, on ilusad ja maitsvad. Seda liiki ei saa aga kahjuks Eestis kasvatada, sest ta ei talu meie talvesid.

Toitumisspetsialist Aive Luigela on rõhutanud, et pihlakamarjad on suure vitamiinisisaldusega. C-vitamiini hulk sõltub aastast ja kasvukohast ning seda võib 100 g marjades olla lausa 40–220 mg. Veel rohkem C-vitamiini leidub vaid kibuvitsa- ja mustasõstramarjades.

Pihlakamarjad on rikkad ka teistest vitamiinidest, nagu D-, K-, E-, B-grupp. Mineraalainetest leidub nendes rohkesti rauda, magneesiu- mi, kaaliumi, kaltsiumi, fosforit, räni, väävlit, mangaani.

Karotenoidide hulgalt suudab pihlakamarjadega võistelda vaid porgand. Nad sisaldavad veel flavonoide, sahharoosi, glükoosi, park- aineid, pektiine, eeterlikke õlisid, kiudaineid, orgaanilisi happeid. Marjade väärtus on suur, päevas piisab vaid 10–15 suhupistmisest, et anda organismile vajalikud vitamiinid, kirjutab Aive Luigela.

Korjamiseks parim aeg

Vanal ajal oodati marjade korjamisega esimeste miinuskraadide saabumiseni, tänapäeval saame nad aga pista sügavkülma. Sinna võivad pihlamarjad jäädagi talve ootama, hoidiste tegemiseks saab nad paari päeva pärast külmast välja võtta.

Hea on teada, et pihlaka toiteväärtus külmutamisel ei vähene, nii nagu kibuvitsal.

Milleks kasutada?

Virk aednik korjab pihlakamarjad ära nende valmimisel ja pistab paariks päevaks sügavkülma. Mugav aednik aga ootab pisut ja laseb loodusel külmutamise töö enda eest teha.

Pihlaka vilju võib süüa toorelt või teha moosi, kisselli, marmelaadi ja želeed. Neist saab teed ja pihlamarju ka marineeritakse. Kuivatatud marjadest valmistatud pulbrit pannakse pirukatesse. Hästi passivad pihlaka viljad mõne teise, näiteks õunamoosi hulka särtsu andma.

Rahvameditsiinis kasutatakse pihlakamarju skorbuudi ja verejooksu vastu, diureetikumina, higistama ajava vahendina ja lahtistina. Pihlakad sisaldavad rikkalikult pektiinühendeid, mis suhkrutega ühinedes kaitsevad seedekulgla limaskesta, seovad ja viivad kehast välja mürgid.

Kuna pihlakamarjad sisaldavad parasorbiinhapet, pole soovitatav neid korraga toorelt palju süüa. Ettevaatlik peab olema mao ülihappesuse korral – siis võiks marju tarbida väikestes kogusetes ja pigem kuumtöödeldult.

Allikas: www.rodoaed.ee, www.terviseleht.ee