Kuigi tegu pole kohaliku liigiga, võib punast leedrit kasvamas leida lisaks vanadele talukohtadele ka metsas, prahipaikades, parkides, teeäärtes ja haljasaladel. Laia levikut ja kohatist metsistumist põhjustavad linnud, kes vilju süües seemneid laiali puistavad. 

Punane leeder on kiire kasvuga ning laiuva põõsa kõrguseks võib soodsais tingimustes olla kuni 4 meetrit. Suure säsi sisalduse tõttu on oksad aga kerged ja rabedad ning murduvad kergesti. Õitseb varakevadel, aprillis-mais ning lehtib samaaegselt. Õied on rohekaskollased, peaaegu lõhnatud ning neid külastavad usinasti mesilased. 

Punasele leedrile (erinevalt mustast leedrist) ei tee liiga talvepakane ning mullaviljakuse suhtes pole kuigi nõudlik (ei taha vaid aluselist kasvukohta), ent paremini edeneb siiski viljakamal pinnasel. Kasvab hästi nii päikselisel kui poolvarjulisel kasvukohal. Kaunite viljadega põõsas tunneb end mõnusalt, kasvades puhta õhuga metsaseval, kuid ei põlga ära ka linnas pakutavaid kasinamaid kasvutingimusi. Kuigi punane leeder on mullaviljakuse suhtes vähenõudlik, kuulub ta pinnast parandavate liikide hulka. 

Lisaks seemnetega paljundamisele, millele aitavad usinasti kaasa linnud, on punast leedrit lihtne paljundada ka pistikutega ning maha painutatud ja mullaga kaetud okstega. 

Vanarahvatarkuse kohaselt pidid punase leedri kasvukohtadest eemale hoiduma hiired-rotid, nii istutatigi põõsaid aitade ja kuuride vahetusse lähedusse. Lisaks dekoratiivsele väljanägemisele on punast leedrit kasutatud ka rahvameditsiinis – õitest on valmistatud higistamaajavat teed, viljad ja koor on tarvitusel olnud kui lahtisti. Kuigi maitsvad viljad on karotiini ja C-vitamiinirikkad, on viljades sisalduvad kollakaspruunid luuseemned mürgised. Seemneist puhastatud vilju on kasutataud veinitööstuses ja želee valmistamisel. 

Punasel leedril on ka mitmeid kauneid sorte nagu näiteks `Sutherland Gold`, `Tenuifolia`, `Goldenlocks` ja `Plumosa Aurea`, ent need on kasvutingimuste suhtes pisut pirtsakamad.