Shutterstock
Võitlen oma aias igal suvel segaste tunnetega: kas peaks lillede ära õitsenud õied ja õievarred maha lõikama või mitte? Varasematel aastatel olen seda ikka teinud, kuid viimastel aastatel nagu enam väga ei viitsi ning ka ajakirjad ja internetifoorumid kinnitavad üha enam, et tegelikult pole selleks mingit vajadust. Kuidas oleks ikkagi kõige õigem?

Nii palju, kui on aednikke, on ka erinevaid aiapidamisviise. Mõnel perenaisel ei tohi ka puuleht valesse kohta kukkuda, teine laseb aial üsna omatahtsi olla. Samamoodi kui kumbki neist äärmustest pole vale, pole vale ei ära õitsenud õisikute lõikamine ega nende alles jätmine. Toon siin lihtsalt mõned näpunäited, mida lõigates või lõikamata jättes silmas pidada.

Kindlasti lõigata

Võimaluse korral võiks kindlasti ära lõigata rooside, tulpide-nartsisside ja enamiku suvelillede ära õitsenud õied.

Täidisõieliste rooside pudisema hakkavad vanad õied on lihtsalt väga koledad. Pealegi võivad maha pudenenud kroonlehed moodustada lehtede vahele niiskeid mädanevaid puntraid, milles seenhaigustel on mõnus areneda.

Tulpide-nartsside ära õitsenud õied võiks ära lõigata, pidades silmas nende järgmise aasta õitsemist. Aiapidajale ebavajalike seemnete kasvatamine kulutab asjatult taime energiat, mille ta muidu panustaks järgmise aasta õitesse.

Suvelillede ära õitsenud õite korjamine täidab sama eesmärki: kui mitte lasta taimel seemneid kasvatada, õitseb ta selle võrra rikkalikumalt. Vahel saab ära õitsenud varsi maha lõigates esile kutsuda isegi taasõitsemise – nii käitub näiteks hulgalehine lupiin.

Suvelillede seas on siiski üks erandrühm, millele laisemad aednikud võiksid teha erandi – vähemalt osalise. Näiteks need isekülvi andvad taimed: saialilled, kosmosed, magunad, mungalilled, rebasheinad jne. Kui lasta neil lilledel end omatahtsi külvata, võib neid järgmisel aastal leida väga põnevatest kasvupaikadest. Niimoodi võite juhuslikult saada ülitoredaid taimekooslusi. Ka tasub mõned selliste taimede õisikud alles jätta selleks, et saaksite neilt seemneid korjata. Tagavara on hea täienduskülviks, juhul kui mõni pirtsakam taim peaks täiesti äparduma.

Kindlasti alles jätta

Kindlasti võiks alles jätta nende taimede ära õitsenud varred, millel on kenad viljad. Sellised on näiteks laugud, pojengiliigid, lihtõielised ja pargiroosid, jaapani ülane, kõdrikulehine palderjan jt. Miks selliste taimede õisikuid peaks säästma, pole vahest mõtet pikemalt seletada.

Teine rühm taimi, kelle ära õitsenud õisikuid pole mõtet maha lõikama kiirustada, on need, kelle viljad pole ehk küll ülemäära ilusad, kui lisavad ometi lillepeenrale veidi struktuuri ja püsivad efektsed ka siis, kui lehed kipuvad juba kuhtuma. Sellised on näiteks astilbed, kitseenelad, rodgersiad ja loomulikult kõik kõrrelised.

Kui on olemas taimi, mille varsi suisa ei tohiks suve lõpus maha lõigata, siis need ongi just kõrrelised. Esiteks püüavad nende kuivanud kõrred pilku ka talvel ja teiseks talvituvad mahalõikamata kõrrelised märksa paremini kui need, kes on suve lõpul maha nuditud.