Spirulina pulbrist, seemnetest ja puuviljadest pressitud plaadid. FOTO: REPRO
Rohke proteiini ja unikaalse toitainetekoostisega sinivetikas ehk spirulina võib aidata maailma päästa näljahädast, kuid on väärt toiduaine ka arenenud maailma inimestele.

Ürgseimad teadaolevad organismid – sinivetikad ehk tsüanobakterid – on Maal elutsenud juba miljardeid aastaid. Kuid selle aja jooksul ei ole nad kuigivõrd muutunud. Tsüanobakterite eelajaloolise elutegevuse tagajärjel moodustusid tõenäoliselt paljud naftamaardlad ning neile võlgneme tänu ka hapnikku sisaldava atmosfääri eest.

Ürgses atmosfääris hapnikku peaaegu ei leidunud, kuid tõenäoliselt olid just sinivetikad esimesed organismid, kes hapnikku eraldama hakkasid. Teistest vetikahõimkondadest ja kõrgematest taimedest erinevad sinivetikad raku omapärase siseehituse poolest.

Sinivetikaid leidub eriti ohtralt aeglase vooluga või seisva veega veekogudes, kus toitainetesisaldus on kõrge. Tsüanobakterite edu üks põhjus on võime kasutada fotosünteesiks valgust ka selle madala intensiivsuse korral. Selline kohastumus võimaldab neil võrreldes vetikatega elada hulga sügavamates veekihtides. Sinivetikad on levinud enamikus troopilistes, aga ka parasvöötme meredes jt veekogudes, olles kohati peamised orgaanilise aine ja hapniku tootjad.

Sinivetikate tuntumad esindajad on mikroorganismid perekonnast Arthrospira. Seda perekonda tuntakse vastavalt varasemale klassifikatsioonile ka nimetusega Spirulina ning spirulina on muutunud viimasel ajal hinnatud tervisetooteks ja toidulisandiks.

On tõestatud, et spirulinat tundsid juba iidsed asteegid ja kogusid seda kuni XVI sajandini Texcoco järvest Mehhikos. Seda tunti kohalike elanike seas nimetusega te-chuitlatl – tõlkes ‘kivi väljaheide’. Kuigi asteekide kasutatud nimetus ei kõla just isuäratavalt, on väidetud, et see organism on niivõrd toitaineterohke, et võiksime ellu jääda, tarbides vaid spirulinat ja vett.

Spirulina on olnud oluline toiduallikas ka Aafrikas Tšaadis, kus seda väikest sinivetikat koguti Tšaadi järvest IX sajandist alates. Kuivatatud vetikakooke tunti nimetusega dihé. Dihé-kooke müüdi ka turgudel ja kasutati toitva leeme valmistamiseks.

Raviomadustega toiduaine

Spirulinasaadusi toodetakse peamiselt kahest liigist – Arthrospira platensis ja A. maxima. Esimene neist on looduslikult levinud peamiselt Aafrika, Aasia ja Lõuna-Ameerika, teine aga Kesk-Ameerika veekogudes. Kolmas tuntuim liik A. pacifica on Hawaii endeem. Kõik need sinivetikad eelistavad elupaigana troopilisi ja subtroopilisi kõrge pH-tasemega toitaineterikkaid järvi.

Tänapäeval kasvatatakse spirulinat tänu tema unikaalsele toitainete sisaldusele ka spetsiaalsetes vetikafarmides, mida on rajatud mitmel pool üle maailma. Suurimad tootjad on USA, Tai, India, Taiwan, Hiina ja Pakistan.

Tõhus lisand toitudesse

Sinivetika kõrge proteiinisisalduse avastasid teadlased 1970. aastatel, mil leiti, et spirulina sisaldab 60–70% proteiini, ületades selle näitajaga sojauba ja isegi looma- ning kanaliha.

Spirulina mitmekesist ja rikkalikku toitainetesisaldust kinnitab ka fakt, et NASA teadlased on valinud selle astronautide lisatoiduks.

Mitme riigi teadlaste arvates on spirulina süveneva toidupuuduse tingimustes potentsiaalne tulevikutoit.

Näiteks Aafrikas on antud spirulinat alatoitumuse all kannatavatele lastele, misjärjel alatoitumuse nähud kadusid ja laste kasv ning areng normaliseerusid.

Jaapani eakate hea tervise saladus peitub väidetavalt samuti spirulina tarvitamises.

Lisaks arvestatavale proteiinikogusele sisaldab spirulina ka B-rühma vitamiine, beetakaroteeni, E- ja K-vitamiini. Ta on arvestatav kaltsiumi-, magneesiumi- ja rauaallikas, sisaldades ka fosforit, kaaliumi jt olulisi mineraalaineid. Esindatud on asendamatud aminohapped, oomega-3 ja oomega-6 rasvhapped.

Spirulinat on peetud mõjuvaks vahendiks keha puhastamisel kahjulikest ühenditest ja kasutatud närvisüsteemi stimuleerimiseks, immuunsüsteemi tugevdamiseks, naha heaolu parandamiseks, allergianähtude ärahoidmiseks, aneemia puhul, toitainete omastamise soodustamiseks ning vähirakkude kasvu peatamiseks, HI-, Herpes simplex’i viiruse peatamiseks ning radiatsioonist põhjustatud haiguste raviks.

Spirulinat pakutakse loodustoodete poodides pulbri, tablettide ja helvestena. Enne tarvitamist peaks veenduma, et toode on kvaliteetne, ilma kahjulike lisanditeta ning kasvatatud puhtas keskkonnas. Saastunud veekogudes kasvanud spirulina võib sisaldada toksilisi ühendeid ja selline toidulisand mõjub soovitud tulemuse asemel pigem kahjulikult.

Spirulina maitse võib olla harjumatu. Seetõttu kasutatakse seda toidulisandit sageli segatuna puu- või juurviljamahladesse, smuutidesse, salatitesse, köögivilja-, riisi- ning kaunviljatoitudesse jm. Kuumutamine vähendab spirulina väärtust, seetõttu tuleks kuumutamist vältida ning lisada spirulina toidule vahetult enne serveerimist.


Sinivetikat ehk spirulinat kasvatatakse toiduks spetsiaalsetes farmides.
FOTO: REPRO