Sügislilled – paljad daamid peenral

Kolm õde – sügislill, valevlill ja merendera – on omavahel väga sarnased. Aednikele on neist tuttavaim sügislill, mis on oma ladinakeelse perekonnanime saanud loodusliku kasvukoha ehk Gruusia Kolhethi madaliku järgi.

Sügislille võõrasõeks on sügisel õitsev krookus (Crocus), rahva seas tuntud kui sügiskrookus – väliselt sügislillega sarnane, aga täiesti erinev sibullill, mis kuulub hoopis võhumõõgaliste (Iridaceae) sugukonda. Inglise keeleski on viide nende sarnasusele, nimelt on sügislillede kohta käibel ka nimetus false autumn crocus ehk vale sügiskrookus.

Tuntumad sügisel õitsevad sordid on aretatud kaunist krookusest (C. speciosus), ilusast krookusest (C. pulchellus) ning vöötkrookusest (C. kotschyanus).

Lihtsaim eristamistunnus krookuste ja sügislillede vahel on tolmukate arv – väiksema õiega krookustel on neid kolm ja sügislilledel kuus. Enamjaolt on krookused sinakates toonides, sügislilled aga roosakates-lillakates. Kevadel näeb erinevust lehtedes – krookustel on peened lineaarsed lehed, sügislillede lehestik on seevastu lopsakas ja veidi tulpide lehti meenutav.