Kuid Kitsa külla viiakse mind sel päikselisel septembripäeval vastu vaidlemist sallimata autoga kohale. Vaatama suurt pooppuud.
Kruusatee lookleb sinna kulgedes läbi pühapäevaselt pidulikult mõjuvast looduse killust. Pea kohal üksikud laiuvad tammed, alusmetsaks sarapuud ja punastest viljadest nõretavad pihlakad, maas tihelopsakas piibelehevaip, millest kerkimas kõrged mitmeõielise kuutõverohu varred.

Kui keskeuroopalikult rikkalikku ja kaunist taimkatet on Hiiu saare pind võimeline kasvatama! Kahju, et sellist ilu vaid näpuotsaga siia-sinna on alles jäänud. Muidu ikka aina valitseb taiga ja taiga, peenelehised padrikud.

Vanal Kröönuki talu maal asub nüüd mitu eluaset. Allika krundile jääbki too pooppuu, kelle perenaine Hilja tahkesti üle lubas vaadata.
Jah, puu on tõesti tähelepanuväärne. Erinevalt harilikust pihlakast on see Lääne-Eesti teine pihlakaliik üldse jõulisema kasvu ja tüsedama välimusega. Kui veel juurde lisada sopilised paksud lehed, siis meenutab pooppuu mõnel määral tamme.

Selle hoovipuu kõrgus on silmaga väga umbes hinnates nii 15 m kanti. Tüve läbimõõt 2 jalga. Tüvi haruneb peakohal kaheks. Haruline võra on tagurpidi kelluka kujuline. Kas on tegu Hiiumaa suurima pooppuuga? Suuremate seas on ta kindlasti. Pigem valdab teda vaadates tunne, et on üle Soela väina Saaremaale jõutud. Taolisi kõrgeid isendeid mäletan näiteks Sõrvest Mõntu pargist. Pooppuu võiks üldse olla Sõrve poolsaare vapipuu. Üsna sama armastatud õuepuu on pooppuu aga ka Hiiumaa lõunaservas Sõru-otsas.

Pooppuu viljad pole kibedad nagu pihlakal, on jahused ja kõlbavad hästi ka inimesele toiduks. Eeskätt hindavad neid tavapihlakast hiljem valmivaid õunvilju linud. Tänu neile toimub Hiiumaal pidev pooppuude leviku laienemine. Üks vahest pooppuude rohkemaid kohti on Orjakus Puulaiul, kus kadastiku kohal valitseb suisa lausaline pooppuistu. Hmh, huvitav n-ö uudissõna sigines loo lõppu: pooppuistu.