Foto: Repro
Talisibul on üks esimesi aiakultuure, kelle rohelus varakevadisel ajal inimese toidulauda rikastab. Miks mitte siis pakutut vastu võtta ja toiduks kasutada.

Talisibul (Allium fistulosum) pärineb Siberi, Mongoolia ja Hiina aladelt ning on näiteks Hiina köögis ja terviseturgutuses väga menukas tänini. Sellest annab esmalt tunnistust keeleline võrdlus. Nimelt kasutatakse lopsaka taimeroheluse kirjeldamiseks Hiinas sünonüümina mõistet sibularohelus ning silmas peetakse just talisibulat, mitte teisi laugulisi.

Samuti kuuluvad talisibula lehed Hiinas nelja tähtsama teravamekilise maitsetaime nimistusse. Arvatavasti on talisibulat Aasias teadlikult kasvatatud juba aastatuhandeid ning nõuet just selle maitsetaime lehti kasutada kohtab paljude Hiinas levinud toitude retseptides. Euroopasse jõudis talisibul meie mõistes suhteliselt hilja, alles XVI sajandil.

Ebatüüpiline sibul

Elutsüklilt on talisibul püsik, kes võib samal kasvukohal edukalt palju aastaid kasvada. Mullas peituv taime osa tüüpilise ehitusega sibulat ei moodustagi, selle asemel on niinimetatud ebasibul.

Taime maapealsete osadena pistavad mullast esmalt välja teravatipulised, torujad, seest õõnsad lehed. Viimaseid kutsutakse rahvasuus sageli pealseteks. Soodsate tingimuste korral on lehtede kasvuhoog muljetavaldavalt kiire. Karmidest kliimaoludest pärit taimena taluvad noored lehehakatised edukalt ka külmanäpistust, mida heitlikud kevad-ilmad tihti kaasa toovad.

Kõige maitsvamad ja toiteväärtuslikumad ongi talisibula esmased varakevadised lehed. Kui veelgi täpsemalt maitsenüanssidest rääkida, siis lehtede maalähedane kahvatum osa on veidi nõrgema maitsega, võrreldes ererohelise tipupoolega.

Suvel on talisibula lehed küll jämedad ja pikad, ent olekult suisa kõvad. Lisaks tõmbavad suvised väga kuumad ilmad lehtede kasvuhoole ka mõjusa piduri. Küll aga võib suvel osa saada talisibula õie-ilust, mida ilmestab kopsakas kerakujuline õisik. Vanematel taimedel on rohkem õisikuid kui noorematel. Et õisikusse kuulub sadakond või rohkemgi üksikõit, siis on ka hilisem seemnete kogusaak täiesti arvestatav.

Talisibula toiteväärtus

Samas ei hiilga talisibula seemned erilise suurusega, grammis on neid 350–400. Enamasti paljundataksegi talisibulat seemnetega.

Peatudes talisibula toiteväärtusel, peab arvestama eeskätt söömiskogust ja -sagedust. Need, kes kasutavad talisibula rohelust vaid toitude maitsestamiseks, tunnevad huvi eeskätt mikrotoitainete, peamiselt vitamiinide sisalduse vastu. Seevastu suuremas koguses sibulapealseid söövatele inimestele on need mingil määral ka põhitoitainete allikaks.

Rohkelt on talisibula lehtedes vett, koguseliselt veidi üle 90%. Veesisaldus on ka pealsete seisundi peegel, närbunud lehed viitavad kas koristusjärgsetele viletsatele hoiutingimustele või liiga pikale realiseerimisajale.

Enda aiast otse kasvukohalt talisibulalehti korjates neid muresid loomulikult pole. Pealsete kuiv-
ainete hulka annavad põhipanuse nii süsivesikud (koos kiudainetega keskmiselt kuni 6%) kui ka valgud (veidi alla 2%). Rasvu leidub talisibula lehepoolises kasinalt, nende sisaldus jääb alla 0,5%.

Arvestada tasub sedagi, et noortes kevadistes sibulapealsetes on kiudaineid suhteliselt vähe. Hilissuvistes vanemates lehtedes kiud-ainete sisaldus küll tõuseb, kuid siis pole nad enam nii maitsvad ja süües tunduvad lausa puised.

Põhitoitainete vähesus peegeldub ka sibulapealsete kalorsuses. Sajagrammine lehepunt väärtustub sööja organismis kõigest mõnekümne kilokalorise energiahulgaga. Järelikult nälja kustutamiseks talisibulat süüa ei tasu – kogused oleksid suured, energiat saab kasinalt, rohked bioaktiivsed ühendid mõjutavad seedimist ning keha-aroomidki muutuvad.

Väärtuslikud mineraalained

Oma panuse sibulalehtede kuivainesse annavad ka mineraalid. Esmalt tuleb mainida pealsete suurt kaaliumiühendite sisaldust.

Keemilistest elementidest on sibulapealsetes veel märkimisväärselt magneesiumi-, väävli- ja fosforiühendeid.

Mikroelementidest esineb pisut rauda ja tsinki. Olid ajad, kus sõnad “sibulapealsed” ja “vitamiin C” olid peaaegu et paari pandud. Põhjus peitus selles, et aastakümnete eest olid rohelised sibulalehed meil üks väheseid värskeid köögivilju, mida sai kevadise vitamiinivaeguse leevendamiseks pruukida.

Tõele au andes pole talisibul mingi eriline C-vitamiini varamu, sajagrammises lehenutsakus on askorbiinhapet 25–40 mg, kusjuures sisaldus sõltub nii kasvu-, säilitus- kui ka töötlustingimustest.

Varakevadises talisibulas on näiteks B-rühma esindajaid, eeskätt foolhapet. Talisibula lehed on rohelised, kuid neis peitub ka mitmeid karotenoide, millest osa on vitamiini A sünteesi eelühenditeks inimorganismis. Omapärase lõhna annavad sibulalehtedele väävlit sisaldavad lenduvad ühendid, mis reedavad hiljutise sibulasöömise ka teiste inimeste lõhnameelele. Samas ergutavad need ained seedenäärmete talitlust ja seedenõrede eritumist.

Meil süüakse talisibula pealseid enamjaolt värskelt, peamiselt toidukõrvase salatilisana ja võileivakattena. Ent seda saab lisada ka külmadele ja soojadele toitudele, näiteks mitmetele kastmetele, kodujuustule, segusalatitele, suppidele, omlettidele, köögiviljaroogadele, liha- ja pastatoitudele.

Sobib ka teeks

Aasias on levinud meie mõistes üsna kummaline kasutusala, nimelt tehakse seal talisibulast teed. Tõsi, tavaliselt kombineeritakse talisibulat teiste taimedega (ingver, lagrits, valge rõigas, koriander jne) ning joogipoolis on mõeldud terviseprobleemide leevenduseks.

Talisibula plussiks on seegi, et töötlemiskadude arvele langeb tühiselt väike hulk algsest kogusest. Talisibulat tasub kuumtoidule lisada valmistamise lõpus, sest muidu kaotab see suuresti maitse ning väheneb ka vitamiinisisaldus.

Kuna talisibula lehed on hooajaline toidukraam, võiks mõelda ka nende säilitamisele. Seda võib kuivatada või sügavkülmutada. Jahedas ja mõõdukalt niiskes keskkonnas säilivad lehed lühiajaliselt.