Soja Kuusiku põllul. Autor: Tapio Vares
Ühte ma ütlen: seemnepoodi on targem minna täiskõhuga. Minuga juhtus jälle kogemata vastupidine. Sattusin otsaga Käinasse Mareti ärisse, endal kotis äsja ostetud värske kurk, sepik ja suitsuheeringas ning tundsin vägisi, kuidas neelud eelseisva söömaaja järele käima hakkasid.

Kuid enne oli vaja seemnete valik üle kaeda. Nii igaks juhuks. Üllataval kombel ei tundunud kirevad lilleseemnepakid sedakorda teps väga ahvatlevatena. Jäin hoopis rohelisema köögivilja poole peale uurima. Mm, mis maitsvaid roogi saaks teha lillkapsast või sparglist või rooskapsast või hoopis igatsorti ubadest. Samuti on toredad kõik need rõikad ja tomatid ja rooma salatid ja jääsalatid ja... Oh, kõht oli tühi jah.

Näppisin juba õige põhjalikult rooskapsa seemnete pakki, ise vaagides, et kas tõesti peab veel ühe peenra juurde kaevama? Või mahuvad sinna ära, kus mullu olid mõned naerid? Samas ennustatakse kuivapoolset kevadet ja suve - mitte ei viitsiks suure kastmisega vaeva näha. Üldiselt armastan ma igasugu köögivilju üliväga süüa, ent nende kasvatamine... Võibolla oli mu lapse- ja teismeiga liiga köögiviljakasvatuslik, millest kogu eluks isu täis sai?

Palju enam meeldib mulle kasvatada ürte, nagu lavendel, tüümian, salvei, iisop, piparrohi jne. Õigemini pole neid kasvatada vajagi, sest nad kasvavad täitsa ise. Ei taha nad kastmist ega midagi, vaid korra aastas rohida ja kogu lugu. Köögiviljadega nii ei saa. Nemad nõuavad rohimist-kastmist-rammutamist, sageli ka kahjurite tõrjumist ja mida kõike veel. Ei, jõudsin otsusele - ja panin rooskapsa seemnepaki tagasi. Üsna tubli kahjutundega siiski, tuleb tunnistada.

Maret soovitas, et hakaku ma siis tatart kasvatama. Või kikerherneid. Mnjah, kikerherned on maitsvad ja see on vägagi huvitav kultuur. Aga kas meie suved ei jää talle siiski veidi jahedaks?

Aga soja, hmh, seda tasuks küll proovida. Varemalt arvasin ma, et soja on väga lõunamaine kultuur. Kuni mõne aasta eest mandril Kuusiku katsebaasis leidsin eest terve rodu lopsakaid sojataimi. Tundus esmapilgul nii eksootiline, et klõpsisin suisa mitu fotot. Tegelikult on mõnesid sojaoasorte Eestis täitsa vabalt võimalik kasvatada. Nii et - ostsin nüüd paki ära. Soja on huvitav tegelane, valgurikkuse poolest n-ö taimne liha. Ja liblikõielisena ta pigem mitte ei nõua väetamist, vaid muudab ise mulda viljakamaks.

Võibolla ei hakka ma esialgu sojale üldse omaette kasvumaad eraldama, vaid topin oad lihtsalt siia-sinna üle aia laiali. Miks ei või kuskil lillede hulgas või kiviaia servas mõni sojataim ilutseda? Sellist segamini hajusat istutamist nimetatakse vist permakultuuriks. Olgu mis iganes. Igatahes lase siis tänavu tulla aias sojasuvi. Kõlab hästi, peagu nagu soe suvi.