Foto: Wikipedia
Talsis olen ma korra aastate eest käinud – siis, kui veel praamiga Sõrvest Kuramaale pääses. Toona jäi Talsi mu reisi lõppu. Kahjuks ei vedanud ilmaga: paduvihm, seejärel järsult külmaks keeranud põhjatuul. Pealegi olin täis muljeid päikseselisest Sabile veiniorust ja Kuldigast.

Sedakorda algas Kuramaa reis aga nimelt Talsist. Õigemini juba Tukumsist, mis on igati tore linnake, eriti oma männiliste mägedega, ent lugu ma temast välja ei pigista. Talsist aga küll. Saanud Tukumsis maikuise vihmatormi kätte, võttis Talsis tahenemine veidi aega, kuniks taevas selginema hakkas. Jah, enne Sabilet ja Kuldigat tuleb kindlasti ära käia Talsis. Siis pole meeled veel küllastunud ja hetkeks võib isegi arvata, et viibid ühes Baltimaade toredaimas linnasüdames. Eks kõik olene meeleolust jms, kuid vaevalt jätavad kedagi päris külmaks need järsud kitsad munakivised tänavajupid, siin-seal maakividest laotud kiviktaimlad, paljudel ajast veidi räsitud majadel vanad ausad kivikatused peal.

Linna üks postkaardilikum vaade avaneb Suurelt tänavalt (Liela iela). Üsna tasane tänav käändub ja laskub korraga alla Talsi järve poole. Tolle vastasküljel kerkib väga järsk rohuroheline muistsete kurelaste linnamägi, kirjatud rässakate viirpuude träpsudest. Eelmisest Talsi külastusest mäletan, kuis keset järve sööstis geisrina üles kõrge veesammas. Kas oli purskkaev nüüd suletud masu tõttu või polnud suvehooaeg veel alanud? Muide, Talsis oli kunagi ka Liivi ordu kivilinnus, millest aga pole enam midagi nähtavat säilinud.

Talsi järv on omapärane seetõttu, et põhjaotsa jäävad sajandivanused linnasüdame majad, kahel kõrvalkaldal kerkivad mäenõlvad, taamal lõunaotsas on aga linn järsku otsa saanud ja paistavad nõlva-aasad ning metsasalud. Selles paigas pole linnapiir liikunud juba väga pikka aega.

Linnamäest veidi edasi tuleb Tigulamägi, mis oma 105 meetriga üle merepinna on Talsi kõige kõrgem tipp. Vanasti avanes sellelt õige avar vaade, mis nüüd on enamasti kinni kasvanud. Vaid loodesuunas võib veel kirikutorni taga tabada all kauguses silmapiirini sinavat metsadepanoraami.

Tigulamäe tipul kasvab ringina tammepuid, allpool leidub nulgusid, kollane mänd, musti mände, kuldvihmade rühm, põldvahtrasalu, serbia kuusik, kanada tsuugasid, 5 m h parukapuutihnik jne. Tigulamäel asub nimelt Talsi dendropark, mis nii väikse linna kohta on väga kiiduväärt nähtus. Kahjuks ei luba majandusolud pidevalt niita (kõrge mätastunud lopsakas rohustu) ja puuduvad ka sildid puude-põõsaste juures. Nii näiteks ei leidnud me veel alles puhkevate tammede seast üles kivitamme 'Mespilifolia', kelle ilma hõlmadeta nooljad lehed ei meenuta põrmugi normaalse tamme lehti.

Küll aga trehvasime igat mõõtu ja masti pööke, ka valgepööke leidus. Üle teiste laiutasid hariliku pöögi rohelise põhiliigi esindajad ning punaselehine vorm. Kaks punaselehist pööki, leheservad valge-helepunase kirjud, on sirgunud 6 m kõrguseks. 4-5 m kõrged on lõhestunud lehtedega 'Asplenifolia' pöögid, lisaks leidub uusi väiksemaid pöögisorte.

Dendropargi tähelepanuväärseimaks tegelaseks on pöögi leinavorm. Oma ripjas olekus ja värskes helerohelises siidjas lehes tundus temas justkui midagi kaselikku.

Talsis tekkib vägisi küsimus, miks harilikku pööki uuemaaegses linnahaljastuses  peagu üldse ei kasutata? Meeldivaks erandiks on seejuures Kuldiga, kus kogub jõudu noor pöögiallee. Aga sellest ehk edaspidi.