Ürdiaia klassika on petersell, murulauk, basiilikud, liivateed, mündid, sidrunmeliss, pune, salvei, rosmariin ja naistenõges. Need taimed leidsid esimesena tee minu kollektsiooni, kus nüüdseks on mõnisada maitse-, lõhna-, ravim- ja muud moodi kasutatavat tarbetaime.

Köögiukse kõrvale

Võin oma kogemuste põhjal kinnitada, kui oluline on see, et maitse- ja teetaimed oleksid köögis toimetades käepärast ehk siis köögiuksele võimalikult lähedal. Kui nad kasvavad veidigi kaugemal, ei viitsi keegi sealt peotäit murulauku, rukolat või tilli tooma minna. Inimene on ju loomult laisk!

Mina olen kõige meelepärasemad ürdid istutanud otse köögiukse kõrvale terrassile suurtesse kastidesse. Söögitegemisel on aeg tavaliselt napp ja enamkasutatav maitseroheline peab käe-jala ulatuses olema. Tänu sellele kasutame värskeid maitsetaimi palju suuremas koguses kui siis, et peaksin maitset kaugemalt noppimas käima.

Nutikas on sättida ürdid kasvama ka suveköögi või grillikoha lähedusse, sest värskete maitsetaimede mekk sobib hästi suvetoitude juurde. Lisaks ergutavad ürdid seedenäärmete tegevust ning sel moel kergendavad rammusate liharoogade omastamist.

Häid lõhnajaid ka teeserva

Asukoha puhul jälgige kindlasti, et seal paistaks päike vähemalt pool päeva ja oleks tuulevarjuline. Till, petersell, murulauk, mündid, mesi- ja leeskputk, rukola ja piparrohud kasvavad hästi ka poolvarjus.

Osa ürte on eriliselt tugeva lõhnaga: lavendlid, sidrunmeliss, naistenõges, liivateed, mündid, basiilikud, moldaavia tondipea, muskaatsalvei, sidrunpuju, harilik salvei. Neid tasub istutada istumisnurka, välisukse kõrvale ja aiateede äärde. Piisab ainult sellestki, kui möödudes taimi kergelt riivata – ja juba vallandub oivaline aroomipilv.

Kui eraldi ürdipeenart teha pole plaanis, võib kuivalembeseid liike – liivatee, iisop, salvei, pune, lavendel – sobitada kiviktaimlasse.

Enamikul ürtidel on küll väikesed õied, kuid ärge alahinnake nende väärtust ilutaimena: palju väikesi õisi koos mõjub uskumatult kaunilt. Eriti hästi sobivad ilutaimedeks moldaavia tondipea, iisop, aedruut, liivateed, mündid, salveid, petersell, murulauk.

Ka köögiviljaaeda tasub ürte istutada: nii ilu pärast kui ka praktilistel kaalutlustel, et peletada kahjureid.

Piiratud peenraga on lihtsam

Kindlates raamides, s.t piiratud ürdipeenraid on kergem korras hoida, sest taimed ei pääse isepäi levima. Minu ürdiaias on peenraruudud piiratud metsa puhastamisel saadud remmelgatüvedega.

Ühte peenrasse pange sarnase kasvukuju ja hooldusnõuetega taimed, siis on lihtsam nende eest hoolitseda ja ka peenar näeb kenam välja. Väga erineva kõrgusega liigid ei sobi kokku: näiteks leeskputk, mis kasvab kaugelt üle pea, ja liivatee, mis jääb madalaks vaibaks.

Ühte liiki või sorti pange kokku rohkem kui vaid üks taim, sest siis moodustub mõjuvam laik. Istutades või külvates arvestage taimede hilisemat kõrgust ja läbimõõtu, et kõigile jätkuks olemisruumi.

Tülikad levijad

Juurevõsuga levivaid liike ei soovita ma teiste ürtidega lähestikku istutada. Näiteks mündid levivad kiiresti teiste vahele ja teevad peenra hooldamise raskeks.

Aga kui siiski soovite, et ürdipeenart kaunistaksid ka mündid, istutage nad plekk- või plastanumasse, millel pole põhja. Siis on juurte levik kindlalt piiratud. Kahjuks kipuvad plekknõud aja jooksul roostetama ning mündid panevad ikkagi ajama. Seda tuleb jälgida ja piirded õigel ajal asendada.

Iga kolme-nelja aasta tagant tuleb münte noorendada, muidu leiate ühel kevadel eest lageda platsi.

Paljud liigid annavad rohkelt idanemisvõimelist seemet ning nende järeltulijad võivad hakata vallutama muid peenraid ja muru. Sellised on pune, murulauk, aniisi-hiid-

iisop, naistenõges, ürt-mustnupp, iisop, liivateed, aedruut, muskaatsalvei, aed-piparrohi, rukola. Seda ei juhtu, kui lõikate seemnekuprad kohe pärast õitsemist ära.

Seemet levitavad ka putukad, need levivad tuulega ja ka inimesed ise kannavad neid jalgadega laiali.

Maa ettevalmistamine

Ürdipeenra kõige tüütumad vaenlased on juurumbrohud, peenra rajamisel korjake seetõttu ülihoolikalt kõik juured-risoomid välja.

Kõige mugavam on rajada ürdinurk endisele köögiviljapeenrale, kus muld on kobe ja puhas. Kui sellist kohta aias pole, võtke aiahark, kaevake pinnas läbi ja noppige juured-risoomid välja. Keemilisi umbrohutõrjevahendeid ärge tulevasel ürdipeenral kasutage!

Veidi enam vaeva tuleb näha siis, kui peate peenra jaoks eraldama tükikese murust. Sel juhul koorige kõigepealt murukamar ja kaevake ala ühe labidalehe sügavuselt läbi. Soputage mulda hargiga, et kõik juured kätte saada.

Ürtidele on kõige meelepärasem tavaline aiamuld. Tihke savika pinnase sisse kaevake struktuuri parandamiseks turvast, puulehti ja liiva, et muuta muld õhulisemaks. Savika mulla puhul tasub teha kõrgpeenar, kuna savi ei lase liigveel ära voolata.

Liivane muld laseb vett hästi ja kiiresti läbi, kuid on seetõttu toitainetevaene ja põuatundlik. Olukorda parandab, kui segate sisse turvast ja/või komposti.

Ürdid ei armasta elada, jalad vees, seega on oluline tähele panna, kas ürdipeenrale eraldatud ala on kevadel pikalt vee all. Liigniiskusest pääseb nii, kui tõsta peenar maapinnast kõrgemale.

Lopsakus vähendab maitset

Ürtide väetamisel kehtib reegel: pigem vähem kui rohkem. Liialt lopsakaks poputatud ürdid kaotavad palju maitses ja lõhnas, kasvukuju muutub ebaloomulikuks ja taimed lamanduvad kergesti. Nõrgad taimed meelitavad ligi haigusi ja kahjureid, mida ürtidel tavaliselt pole.

Kuid veidi rammu ürdipeenar siiski tahab, see aitab kevadel kasvuhoo sisse saada.

Pool ämbrit komposti ühele ruutmeetrile on piisav. Selle võib mulda kaevata nii sügisel kui kevadel. Lahja mulla viljakamaks muutmiseks võib kasutada ka väheses koguses pikalt laagerdunud hobuse- ja veisesõnnikut (mitte mingil juhul värsket!) ja kanakakat. See kraam kaevake mulda sügisel.

Turgutuseks sobivad ka köögiviljaväetised, kuid vaid pool ettenähtud normist. Kellel on ahiküte, võivad ürdipeenart kosutada lehtpuutuhaga.

Maitse- ja ravimtaimede põneva maailmaga saab tutvuda ka Tamme talu lahtiste uste päeval 14. juunil Pärnumaal Audru vallas Malda külas.