võililled Foto: Raivo Tasso
Vanasti osati Eestis looduses metsikult kasvavaid taimi toiduks tarvitada praegusest rohkem, kuid tänapäeval on toidulauale trüginud mitmed “uued” umbrohud, selgus etnobotaanik Raivo Kalle doktoritööst.

200–250 aastat tagasi ei kasvatanud eestlased eriti aedvilju ega teinud värskeid salateid. Suurt rõhku pandi teraviljatoitudele. Seetõttu taluti XIX sajandi alguse näljahädasid raskemalt, sest kui üks saak ikaldus, polnud seda teisega asendada, selgitas Raivo Kalle.

Kui kevadsuvel sai jahu otsa, kasutati looduses kasvavaid taimi, et uudseviljani hakkama saada. Umbrohtusid pandi nii leiva, karaskite kui kakkude sisse.

“Kevadsuviseks leivajätkeks pandi kõikvõimalikke looduslikke rohelisi lehti seni, kuni kapsalehed juba piisavalt suureks said,” selgitas Kalle.

Teine põhjus oli ikaldustest tingitud näljahädad, kui inimesed pidid hakkama sööma väga ekstreemseid asju ning hädaleiva sisse pandi isegi haava- ja kasesaepuru ning samblaid. Juurvilju kasvatati vähem, tuntum oli naeris, hiljem ka kaalikas.