Eelmise aasta lõpus linnakorterist maale kolides leppisime Markusega kokku, et Andrest ja Krõõta me sinna vaarisa tallu tegema ei lähe. Lubasime pühalikult, et loome uue aja maaelu standardid, veedame palju aega looduses ja nokitseme “kus vaja”. Keegi end õndsaks või surnuks töötama ei pea.
Jaanuar algas uues kodus õndsate kulgemistega, millest saaks kirjutada eneseabi bestsellereid.
See on vist paljudel põetud ühine tõbi, mis avaldub intensiivselt esimese kevadpäikesega ja paneb käed sügelema mingit sorti mullatööde järele. Ei möödu kuigi palju aega, kui meiegi päikesepoolsed aknalauad on kõik paksult totsikuid ja mullapuru täis.