Shutterstock
Veel mõned aastakümned tagasi toataimena väga haruldast meelistähte (Eucharis) võib tänapäeval osta lillepoest nii lõikelille, potilille kui sibulana.

Looduses kasvavad selle taimeperekonna esindajad Kesk- ja Lõuna-Ameerika vihma- ja mägimetsade alustaimestikus.
Sellest, et tegu on metsataimega, annavad tunnistust ka laiad tumerohelised lehed. Enamikul, peamiselt lagedatel aladel kasvavatest amarüllilistest on need pikad ja kitsad rihmad, kuid meelistähe lehed meenutavad teist küllalt varjutaluvat ilutaime hostat.
Tänu oma troopilisele ja metsasele päritolule on meelistähed tõestanud end küllalt tublide toalilledena. Nad pole ülemäära valgusnõudlikud, ei vaja talvist jahedat puhkeperioodi ning võivad õitseda isegi kaks korda aastas.
Kui taimed aga järjekindlalt õitseda ei taha, võib põhjus olla selles, et olete nende elu liiga mõnusaks teinud. Ülemäära suures potis ning pidevalt külluslikult kastetud ja lämmastikurikka väetisega väetatud sibullilled on laisad õitsejad.
Selleks et teada saada, kas põhjus võiks olla liiga heas elus, looge oma meelistähele kevadtalvine põuaperiood: vähendage kuu-paari jooksul ettevaatlikult kastmist ning lõpetage igasugune väetamine sootuks. Laske mullapallil sellel ajal kastmiskordade vahel tublisti taheneda, kuid jälgige kindlasti, et muld päris läbi ei kuivaks. Kuna meelistähe elus pole täiskuiva puhkeperioodi ette nähtud, võib see taimele hukutavalt mõjuda. Paari kuu pärast võite kastmise taas tavapärase tasemeni tõsta ning siis on näha, mis saab. Sageli aitab selline lühiajaline põuaperiood taimi õitsema “ehmatada”.
Õitsemist võib pärssida ka liiga sage ümberistutamine ning suur pott. Reeglina ei armasta sibullilled liiga sagedast juurte häirimist ning nad õitsevad kõige paremini kerges pitsituses. Seega ärge istutage meelistähti ümber sagedamini kui paari-kolme aasta järel.
Kui kumbki pakutud vahenditest ei aita, võib põhjus olla ka liiga hämaras kasvukohas. Kuigi tegu on varjutaluva alusmetsataimega, on toa tagumine nurk isegi talle liiga pime. Leidke meelistähele mõni valgem kasvupaik, kuid jälgige, et taim ei satuks ereda päikese kätte. Mõni tund hommiku- või õhtupäikest on igati vastuvõetav, kuid keskpäevane päikeselõõsk on kindlasti liig ning võib lopsakaid lehti tublisti põletada. Sellisel juhul teete taimele valgust andes kasu asemel hoopis kahju.