Noored rabarberivarred Foto: Pixabay.com
Rabarber on üks esimesi kevadisi köögivilju, mis kasvab praktiliselt igas aias.

Rabarberit on aastatuhandeid tarvitatud pigem ravimtaimena. Püsikköögiviljana hakati teda Euroopas kasvatama alles umbes 200 aastat tagasi. Tänapäeval viljeletakse rabarberit põhiliselt Euroopas ja Põhja-Ameerikas, eriti populaarne on ta Inglismaal.

Toiduks tarvitatakse pikki, jämedaid ja mahlakaid leherootse, mis sisaldavad kuni 3,5% suhkruid, rohkesti orgaanilisi happeid (peamiselt õun-, sidrun- ja oblikhapet) ning mineraalsooli (enim kaaliumiühendeid).

Söögiks passivad ka noored lehed (tarvitatakse sarnaselt spinatile) ja kattelehtedega varjatud avane­mata õitega õisikuid (mis valmistatakse sarnaselt lillkapsale).

Niigi varakult valmivat rabarberit saab tegelikult veel mõned nädalad varasemaks "sundida". Selleks tuleks taim kattelooriga kinni katta - siis on ta elukeskkond veidi soojem, kui muidu välitingimustes ja ka öine temperatuurimuutus ei oma nii tugevat mõju taime kasvule.

Parim aeg taimele katteloor peale tõmmata on just siis, kui ta juba esimesi elumärke näitab.

Lisaks on katteloori alt tulnud esimesed rabarberivarred veidi õrnema tekstuuriga ja magusama maitsega - neid võiks lausa toorelt süüa. Varajane kevad leiab niimõnegi usina aedniku rabarberipuhmas maiustamas.

Tärkav rabarber
Riina Carmen