Kollased võõrasemad lähevad kõige paremini kaubaks. Foto: Arno Mikkor
Võõrasemade (Viola x wittrockiana) armsalt vanaaegse välimusega õied rõõmustavad meid esimeste väljaistutavate suvelilledena. Taim talub hästi pisikest öökülma ja seetõttu võib teda õue viia varem, kui teisi populaarseid suvelilleliike.

Esimese võõrasema sordi „Medora” aretas 1839. aastal Inglismaal William Thompson. Tänapäeval tuntakse rohkem kui 250 võõrasema sorti.

Võõrasema sortidel on õied nii ühevärvilised kui kirjud, triibulised, laia teist värvi servaga või kontrastset värvi neeluga. Mõnel sordil on õis ka küllaltki tugeva ent meeldiva lõhnaga. Uuematel sortidel on kroonlehe servad lainelised või isegi tihedalt kurrulised. Tuntakse roosade, punaste, helekollaste, oranžide, taevassiniste ja peaaegu musta värvi õitega sorte.

Kindel valik heitlikul kevadel


Igal aastal ostetakse just märtsis ja aprillis suurtest aianduskeskustest rekordkogustes võõrasemasid, kõige enam müüakse aianduskeskuse Hortes tootejuhi Heldi Rehemaa sõnul erksavärviliste õitega taimi. Eriti populaarseteks on siiani osutunud kollased ja kirjud toonid.
Võõrasema ehk aedkannike on praktiliselt ainus taim, mis sobib esimestesse kevadistutustesse. Meie ilmastik kipub kevadeti olema ikka heitlik ja kuigi päikesekiired päeval lubavad korralikku sooja, võib öösiti veel näpistada paar käredat külmakraadi, mida enamik õitega suvelilli üle ei ela.
Võõrasema puhul on tõestatud, et ta suudab vapralt taluda kuni 5 miinuskraadi ja seetõttu võib ta rahumeeles ent ikka ilmastikuolusid kainelt silmas pidades, juba varakult välja istutuspotte ja rõdukaste kaunistama viia. Kusjuures kui selgub, et taimed on suure õhinaga välitingimustesse viidud ehk pisut liiga vara ja lubatakse suuremaid külmakraade, on väga suureks abiks kui istutus ööseks mitmekordse kattelooriga katta või taimed võimalusel pisut soojemasse kohta tõsta. Hommiku saabudes saab katted taas maha võtta või istutuskastid õue tagasi viia.

Mullaga võõrasema ei pirtsuta


Aedkannikese võib istutada nii spetsiaalsesse võõrasemamulda kui ka tavapärasesse suvelillemulda. Parim oleks valida selline muld, kuhu on lisatud pikatoimelist suvelilleväetist – siis on väetamisega vähem vaeva ja taimed on hästi toidetud ning õitsevad rikkalikult.
Kui ostetud muld aga ei sisalda pikaajalist väetist, võib sinna sisse ise vihmaussikomposti või kanakaka graanuleid segada. Lisage konteinerisse istutamisel mulla hulka ka perliiti või vermikuliiti, mis salvestavad hästi niiskust ja aitavad vähendada kastmisvajadust.
Potti, amplisse, rõdukasti või mõnda teise konteinerisse istutades oleks hea panna sinna põhja kiht kergkruusa, mis laseb üleliigsel veel kenasti istutusmullast läbi joosta. Samas aitab kergkruusa kiht ka niiskust hoida.

„Kui taimed istutatakse otse peenrale, on taimede ilusama õitsemise huvides ikkagi mõistlik lisada vähemalt pisutki väetatud istutusmulda“ soovitab Rehemaa.

Nipp: Katke võõrasemade konteineristutuse mullapind väikeste kivikeste, kergkruusa või koorepuruga – ka see aitab niiskust hoida!

Võõrasemade õisi on ka kaunilt kirjudes toonides.
Foto: Vallo Kruuser

Võõrasema või hoopis sarvkannike?


Võõrasemadega samal ajal on müügil neile sarnased ent pisut väiksemate õite ja lehtedega rikkalikult õitsevad lilled – sarvkannikesed (Viola cornuto). Sellest Püreneede mäestikust pärit pooligihaljast taimest on aretatud samuti nüüdseks sadu sorte. Ka sarvkannikesel on erakordselt palju värve : lumivalgete, kollaste, siniste, mustade ja mitmevärviliste õitega sorte on saadaval ka meie aianduspoodides. Taime nimetus tuleneb sellest, et õie kannus on pikk ja meenutab looma sarve.

Erinevalt lühiealisest võõrasemast ehk aedkannikesest, mis meil talve tavaliselt üle ei ela, on sarvkannike talvekindel ja pikaealine püsik. Suveks võib sarvkannikese aeda peenrasse istutada. Meeles tuleks pidada seda, et sarvkannike õitseb kõige rohkemalt päiksepaistelises või poolvarjulises parasniiske mullaga kasvukohas. Maja lõunapoolse kuuma seina äärde ei ole hea sarvkannikest istutada – liiga soojas ja kuivas võivad taimed hukkuda. Ta sobib hästi ka amplitesse ja lillepüramiididesse.

Küsimusele, kumba taime võiks eelistada, vastab Heldi Rehemaa, et see on ikka pigem maitseküsimus. „Eelistus sõltub eelkõige inimesest endast. Mina eelistan sarvkannikest, sest see õitseb rikkalikult ja kaua. Tihti pole teist istutust vajagi teha. Mõni eelistab jälle suurema õie tõttu võõrasema, kuid selle õitsemises võib ka pause ette tulla, lisaks tuleb enamasti taimed välja vahetada, et õiteilu kauem oleks“ tõdeb ta.

Foto: Rauno Volmar

Suvel vahetatakse taimed välja


Ka aedkannike kasvab paremini päikesepaistelises kuni poolvarjulises kasvukohas ning parasniiskes mullas. Kusjuures ta ei pane pahaks ka pisut ülekastmist, kuid kuiv mõjub taimele halvasti. Võõrasema on jahedalembene taim, mis tähendab, et kui suvi on täies hoos, kipub ta välja venima ja ka õitest pole enam piisavalt rõõmu. Seetõttu vahetatakse ta nii koduaedades kui ka avalikel haljasaladel kesksuvel välja mõne sooja rohkem armastava suvelilleliigi vastu.
„Võõraemad ongi kasvatatud hooajataimeks ning just varakevadel meile rõõmu tooma – nende kena väljanägemise kaotamise üle suvel ei ole vaja liialt kurvastada, siis on juba ohtralt teisi valikuid saadaval“ lohutab Heldi Rehemaa ning soovitab teisigi suvelilli.

Et võõrasema oleks kaunis:


1. Istutage taimed potti või peenrasse tihedalt. Hõredal istutamisel ei kasva ala täis ning ei teki ilusat efekti.

2. Väetage. Soovitame spetsiaalseid mullapoti väetisi, mis lagunevad hooaja kestel järkjärgulised ja varustavad taimi vajalike ainetega järjepidevalt.

3. Kastke. Siinkohal soovitame lisada mullale spetsiaalset kastmisgeeli, mis imab vee endasse ja eraldab seda järk järgult. Siis on läbikuivamise oht väiksem.

4. Külmemate kraadide korral katke taimed. Väiksemad miinuskraade võõrasemad taluvad, kuid päris külmaga võivad taimed ka välja minna.

5. Kui õied on närbunud, korjake need ära. Taim on visuaalselt ilusam, kuni uued õied tekivad.