Siin võib olla tegu mitme probleemiga, neist kõige tõenäolisemaks pean seenhaigust või füsioloogilisi häireid. Viimastest kõige sagedasem on külmakahjustus ja selle tekkeks oli möödunud talv vägagi soodne.

Ka liiga lubjarikas muld ning ühekülgne väetamine aitavad hõbelehisuse tekkimisele tihti kaasa. Füsioloogilise hõbelehisuse all kannatavad eeskätt noored puud ja kasvuhäire märgid ilmuvad korraga puu kogu lehestikul. Hea uudis on, et puude nõuetekohase hoolduse korral väheneb selliselt tekkinud hõbelehisus juba järgmisel aastal.

Keerulisem on hakkama saada nakkusliku hõbelehisusega, mida põhjustab seen Chondrostereum purpureum. Haigus näitab end nõnda, et algul muutuvad hõbehalliks vaid mõne, tavaliselt alumise oksa lehed. Haigus süveneb aja jooksul aga väga järjekindlalt ja järgmisel aastal on juba kogu puu lehestik tervenisti hõbedakarva.

Lõpuks ilmuvad lehtedele ka surnud koelaigud, lehed kuivavad ning varisevad puult. Ploomid jäävad märkimisväärselt väiksemaks, tihti ei vilju nakatunud puud üldse. Patogeen ise pesitseb okste puidus.

Lõigake esimesed hõbelehised oksad välja, haarates kaasa umbes 15 sentimeetrit terve puiduga osa. Kogu väljalõigatud oksarisu tuleb kindlasti kohe põletada, et vältida haiguse edasikandumist.

Väetage puid rikkalikult, kuid tasakaalustatult, kasutades selleks nii täismineraalväetist kui ka komposti.

Põuaperioodil kastke puid regulaarselt, vältige taimedel igasuguseid mehaanilisi vigastusi ja püüdke ära hoida ka talvekahjustusi. Tähtis on, et puul ilmnenud või ka tekitatud haavad saaksid ravitud õigeaegselt.

Siiski aitab kõik eelöeldu vaid väheldase kahjustuse puhul. Raskesti haigestunud puudel pole tavaliselt enam lootust terveks saada ja nemad tuleks aiast välja juurida. Väga oluline on sellised taimed samuti põletada ja seda tuleks kindlasti teha enne patogeeni viljakehade teket.