Sirmokas. Shuttersock
Põnevat okaspuud sirmokat võib kasvatada ka Eestis.

Sirmokas (Sciadopitys verticillata) on igihaljas okaspuu, sirmokkaliste sugukonna ja sirmokka perekonna ainuke liik. Inglise keelset nime võiks tõlkida: "Jaapani vihmavarjupuu", mis annab hästi edasi noore puu välimust.

Sirmokas on Jaapani endeem, mis kasvab niisketes metsades mägedes 500–1000 meetri kõrgusel merepinnast. Eelistab orgusid ja tuule eest varjatud nõlvu ja viljakat , happelist pinnast.

Puu kasvab 20–30, harvem kuni 35 meetri kõrguseks ja on väga aeglase kasvuga.

Võra on püramiidjas ja tihe. Koor on paks, punakaspruun, kiuline.

7–12 cm pikkused, 2–3 mm laiused ja 1 mm paksused moodustised, mis pole tegelikult okkad, kinnituvad okstele männastena. Okka moodi moodustistel on mõlema külje keskel vagu ja alaküljel on kaks valget õhulõheriba. Okkad on Sirmokal taandarenenud.

Sirmokas on ühekojaline taim. Isaskäbid on 6–12 mm läbimõõduga. Emaskäbid on peaaegu varretud, munajad, 4,5–10 cm pikkused ja 3,5–6,5 cm läbimõõduga; küpsevad 18 kuuga ning valmimisel avavad soomused, mille alt vabanevad tiibadega seemned. Seejärel käbid peagi lagunevad. Ühel käbil on 15–40 seemneid katvat soomust, soomuse all on 5–9 seemet. Seeme on oranžikaspruun, lamemunajas, 8–12 mm pikkune, kahe kitsa tiivaga.

Sirmokas on dekoratiivne puu ning seetõttu kasutatakse seda haljastuses ning ka toataimena. Jaapanis on teda ammustest aegadest ka bonsaina kasvatatud. Ka Euroopas kasvatati sirmokast pargipuuna juba 19. sajandil.

Leitud fossiilide järgi on kindlaks tehtud, et kunagi kasvas sirmokas lisaks Jaapanile ka vähemalt Gröönimaal, Norras, Uuralites ja Sahhas. Vanimad fossiilid on umbes 230 miljoni aasta vanused.

Uuringute abil on välja selgitatud, et tõenäoliselt on Läänemere merevaik tekkinud sirmokkaliste vaigust.

Selle okaspuu puit on vastupidav, kollakasvalge kuni punakas. Seda on kasutatud muu hulgas ehituses ja laevaehituses ning tarbeesemete valmistamiseks. Temast valmistatakse õli, mida kasutatakse viimistlusmaterjalide valmistamisel.

Seda taime kasvatatakse Eestis ka praegu. Külmaõrnana on see taim vastu pidanud Lääne-Eestis aga kasvab ka Järvseljal. Vajab mõnevõrra poputamist, eriti juurdumise ajal. Soovitav on ta istutada teiste puude turbe alla, et vältida päikesepõletusi, samuti ei meeldi puukesele tuul. Vajab kevadpäikese eest varjutamist.

Oma väga erilise väljanägemise tõttu tasub proovida seda puud kasvatada. Kuigi kasvab väga aeglaselt, tuleks talle ruumi jätta. Sama kõrgeks, kui oma looduslikel kasvualadel ta siin ilmselt kunagi ei kasva.

Allikas: Wikipeedia