„Olen ikka igal kevadel tervise turgutuseks idandeid kasvatanud. Viimane ports saab tavaliselt idanema pandud ajal, mil aias lähevad esimesed seemned mulda ehk siis aprilli lõpus. Ja kuna asjaolud – puuduolev seeme ja idandid toas - langesid kokku, tõin toast idandatud mungoa ja tippisin hernepeenrale tühjale kohale.“

Lugeja sõnul polnud tal mungubadega miskit kogemust ega teadmist, vaid see, et idandatult maitsevad nad salatis ja võileival imehästi. „Ometi katsin kogu peenra sooja hoidmiseks kattelooriga ja jäin ootama,“ ja lisab, et tõusmeid ei tulnudki kaua oodata. Umbes nädala pärast olid esimesed lehekesed väljas.

„Kuna suvi oli soe, kasvasid taimed kenasti, kõrgust oli neil pea 50 cm. Välimuselt olid nad üsna sarnased aedoaga. Õied olid aga tagasihoidlikud ja väikesed. Kaunadki sarnanesid aedoa omadega, kuid olid viimastest tublisti väiksemad,“ kirjeldab lugeja oma taimi ja lisab, et vaatamata soojale pikale suvele ei saanud seemned kaunas siiski valmis vaid on endiselt rohelised ja sobivad vaid keetmiseks.

Oma väikese eksperimendiga on lugeja rahul ning lubab tuleval aastal taas eksperimenteerida, kuid siis juba taimi ette kasvatades.

Wikipedia kirjutab mungoa kohta järgmist:

Munguba on liblikõieliste sugukonda ja vigna ehk lehmaherne perekonda kuuluva taime mungvigna seeme.

Mungvigna on üks Kesk-Aasia tähtsamaid kaunvilju. Enamasti on mungoad rohelised, kuid 200 erineva mungoa sordi hulgas on ka kuldkollaseid, pruune, oliivrohelisi ja lillakaspruune ning nii ühevärvilisi kui täpilisi seemneid.

Aasia maades mungoad sageli püreestatakse või jahvatatakse jahuks, mida näiteks Hiinas kasutatakse nuudlite valmistamiseks. Mungoa tõusmeid ehk "mungoa idusid" kasutatakse sageli vokkide ja salatite koostisosana. Tooreid kaunu valmistatakse ja serveeritakse samamoodi nagu aedoa kaunu.