Väike eksperiment: Kuidas ma mungube kasvatasin
Mõte mungoa idandeid kasvama panna tuli lugejal hetkel, kui ta avastas, et herneseemned on otsas, aga peenras veel jupp maad tühja ruumi. „Midagi pidin peenrale külvama kuid poodi enam ei viitsinud selle väikese jupi pärast minna,“ kirjeldab lugeja ning lisab, et just samal hetkel meenus, et toas on idanemas igatmasti seemneid, sealhulgas ka mungoad.
„Olen ikka igal kevadel tervise turgutuseks idandeid kasvatanud. Viimane ports saab tavaliselt idanema pandud ajal, mil aias lähevad esimesed seemned mulda ehk siis aprilli lõpus. Ja kuna asjaolud – puuduolev seeme ja idandid toas - langesid kokku, tõin toast idandatud mungoa ja tippisin hernepeenrale tühjale kohale.“
Lugeja sõnul polnud tal mungubadega miskit kogemust ega teadmist, vaid see, et idandatult maitsevad nad salatis ja võileival imehästi. „Ometi katsin kogu peenra sooja hoidmiseks kattelooriga ja jäin ootama,“ ja lisab, et tõusmeid ei tulnudki kaua oodata. Umbes nädala pärast olid esimesed lehekesed väljas.
Oma väikese eksperimendiga on lugeja rahul ning lubab tuleval aastal taas eksperimenteerida, kuid siis juba taimi ette kasvatades.
Wikipedia kirjutab mungoa kohta järgmist:
Munguba on liblikõieliste sugukonda ja vigna ehk lehmaherne perekonda kuuluva taime mungvigna seeme.
Mungvigna on üks Kesk-Aasia tähtsamaid kaunvilju. Enamasti on mungoad rohelised, kuid 200 erineva mungoa sordi hulgas on ka kuldkollaseid, pruune, oliivrohelisi ja lillakaspruune ning nii ühevärvilisi kui täpilisi seemneid.
Aasia maades mungoad sageli püreestatakse või jahvatatakse jahuks, mida näiteks Hiinas kasutatakse nuudlite valmistamiseks. Mungoa tõusmeid ehk "mungoa idusid" kasutatakse sageli vokkide ja salatite koostisosana. Tooreid kaunu valmistatakse ja serveeritakse samamoodi nagu aedoa kaunu.