Muff ja kutsikas.
Inimesel, kes pole kunagi kogenud koera sõprust, on ilmselt võimatu mõista, milles see seisneb. Koer ei ole kunagi lihtsalt koer – igal neist on oma iseloom ja temperament. Truu sõber kujundab inimest nagu bonsaid ja jätab su südamesse sügavad käpajäljed.

Nii kaua kui ma ennast mäletan, olen alati tahtnud endale koera. Kui vanemaid uskuda, siis hakkasin koera kauplema kohe, kui rääkima õppisin.

Esimene kollane koer tuli minu ellu tol sügisel, kui läksin esimesse klassi. Urri. Tema korralike tõupaberitega puhtatõuline ema oli suvel tundmatuks jääda sooviva koerahärraga hullanud ja tulemuseks oli seltskond kollaseid karvapalle. Üks neist saabus minu vanaisa mahitusel meie koju. See oli minu jaoks nagu lotovõit: päris oma koer! Aus krants.

Kui koolis paluti jutustada perest, siis mina rääkisin vaimustusega oma koerast ja paari sõnaga emast-isast-vanaisast.