Sellele mõeldes meenus ühe aiapidaja küsimus: kuidas saaks ristiku muru seest välja? Lugesin tema küsimust mitu korda, lootes, et ehk on tegemist muheda huumoriga või ninanipsuga neile, kes harrastavad monkilikku puhtust ja korrektsust. Eksisin, küsimus oli siiras ja murelik. Kas siis ristikhein, mida heliloojad ja luuletajad on oma lauludesse põiminud ning mis justkui sümboliseerib eestlastele lapsepõlveradasid ja kodu, on tõesti midagi koledat, mida peab tõrjuma? Kui pidin millalgi niitma hakkama oma muru, mille üks peamisi koostisosi on valge ristikhein, oli sellest väga kahju: mesilaste toidulaud sai hoobilt hävitatud ja üksjagu silmailu samuti.

Olengi hakanud viimasel ajal üha rohkem mõtlema sellele, kas ikka on vaja kõigega aiamaal võidelda või tuleks võtta peenrale tükkivaid tüütuid tulikaid, osjasid ja punast jänesekapsast kui looduse pakutavat? Ma ei arva, et tahaksin endale salatipeenart, kus laiub naat või ohakas, kuid iga soovimatu taime pärast põdeda on samuti pisut liig.

Sellepärast loobusin üht tiigiäärset peenart rohimast ja lasin loodusel selle kujundada. Uskuge või mitte, seal on nüüd ütlemata kaunis kooslus, kus on karikakraid, põllulilli, mis muidu kuidagi kasvada ei tahtnud, punast ristikut ja kõrrelisi. Isegi rohelise puhmana vohavad osjad pakuvad silmailu. Laskem aeg-ajalt looduselgi oma aeda kujundada, sest tema maitse on võrratu ja pakub tihti üllatusi.

Head suve jätku!

Maakodu peatoimetaja