Veelendlane talvitub niisketes paikades. Tema kehale kogunenud niiskus hoiab nahkhiirt veepuuduse eest. Foto: Lennart Lennuk
Elame siin väikeses Eestis enamasti üsna looduslikku elu, kuid aeg-ajalt seisame silmitsi hirmuga. Aegade jooksul on tekkinud hirmutavaid müüte ka meie lähedaste naabrite, nahkhiirte kohta. Kuid lähemalt tundma õppides näeme nahkhiiri kui armsaid olevusi.

Küll peetakse nahkhiiri vereimejateks, küll arvatakse, et päevavalgus ja päike põletab nad tuhaks. Mõlemad väited on valed. Kõik nahkhiired, keda võib Eestis kohata, söövad putukaid ja vahel ka ämblikke. Inimeste hirm tuleneb tihti teadmatusest.

Kaugel Lõuna-Ameerika džunglites elab ainult paar liiki nahkhiiri, kes toituvad loomade verest, aga nad mitte ei ime, vaid lakuvad seda. Euroopas pole selliseid liike kunagi olnud. Samuti ei muutu nahkhiired mõistagi päeval tuhaks, vaid otsivad endale varjepaiga, kus valge aeg üle elada.