Teine võit – tapeedi alt tuli välja ukseauk, ja just selles kohas, kuhu meil oli plaanis ukseauk tekitada. See säästab nii aega kui jaksu, sest vastasel juhul oleks pidanud palkseinast ukseauku hakkama välja lõikama.

Kaks võitu ühest toast: autentne palksein aastast 1939 ning ukseauk, mis ilmus välja tapeedi alt ja juhtus olema meie projekti järgi täpselt õiges kohas.

Tulevase elutoa põranda lammutamine ei paljastanud midagi ebameeldivat, pigem vastupidi – talad olid korralikud ning põrandaalune pind üpris kuiv.

Välja sai lõhutud ka ahi, mis jäi tulevase elutoa ja söögitoa vahele. Ahju lammutamisel ilmnes ka huvitav asjaolu – ahi oli ehitatud kahe puittala ning lahtiste telliskivide peale, eraldi vundament puudus.


Paras kuhi telliskive, mida saab hiljem meie tulevase kamina vundamendi täiteks kasutada. Plekile praeguste mõtete järgi kasutust pole.

Nüüd, kui veedame järjest rohkem aega kohapeal, on avastamisrõõmu palju. Näiteks ühelt krundilt teisele liikudes on suisa lust kõndida omamoodi kuusealleel. Suurte võimsate puude olemasolu tekitab isemoodi kaitstud tunde, mis kehtib nii maja kui ka enda kohta. Kuigi meie majast mööduv kruusatee jääb kohe teisele poole kuusepuid, ei tundu see üldse häiriv. Kaks rida kuuski võtavad kruusateel tekkiva tolmu- ja müranatukese kinni ning lisavad privaatsust.
Ja see pole veel kõik… kuusealleel jalutades võib endaga kaasa haarata ka seenekorvi ning vaadata, mida sügisel meie toidulauale pakkuda on.

Kaugelt paistab, nagu oleks tegemist sügiseste kolletunud puulehtedega, kuid tegelikult on kuuskede all endale mõnusa kasvukoha leidnud seenepered.


Sügis on see aastaaeg, mis õpetab meid nägema muutuste ilu.