Lõhestatud roigastest püstandaed oli vanasti maal kõige tavalisem piire. See ümbritses nii koduõue kui ka põlde, karjamaid ja viljapuuaedu.
Eesti talude juurde kuulunud piirdeaiad ja väravad on juba hallidest aegadest olnud põllumehe elu vältimatud saatjad. Esialgu loomade takistamiseks püstitatud lihtsatest aedadest kujunesid pikapeale silmailu pakkuvad kaunid rajatised.

Selleks et kodu- ja metsloomad vilja ei tikuks, tuli põllud aedadega piirata, ka niitmata heinamaad ja metsanoorendikud vajasid kaitset tallamise eest. Peale selle oli taraga piiratud ka eluhoonete juures olev õueala. Sedavõrd ulatuslik tarastamine oli tingitud põlisest karjatamisviisist – järelevalveta ühiskarjatamisest. Vanasti uitasid küla kariloomad ja sead suvel üsna vabalt omapäi ringi.

XIX sajandini püsinud kogukondliku elukorralduse tingimustes oli küla ühiskõlvikuid ümbritsevate piirdeaedade tegemine kogukonna ühine ettevõtmine. Aedu uuendati umbes iga kümne aasta tagant, parandati aga igal kevadel. Vana tava kohaselt pidid piirdeaiad korda saama karja väljalaskmise ajaks, s.o jüripäevaks, 23. aprilliks.

Aiad tehti kodukohas kättesaadavast looduslikust materjalist. Enamasti kasutati selleks puitu, mida kulus suurtes kogustes.