MTÜ Kassiabi vabatahtlik Emmaga, kes usaldab inimesi sellele vaatamata, et ta hüljati. Foto: Sven Arbet

Miks? See küsimus kummitab paljusid, kui nähakse õnnetus olukorras, haigeid või kodutuid kasse. Kuidas neid aidata? Nii mõtlevad vaid suure südameheadusega inimesed.

Vabatahtlikuna MTÜ Kassiabiga liitunud Jaanika Mastik tunnistab, et on alati tundnud suurt kiindumust kasside vastu. Juba lapseeas püüdis ta hätta sattunud hiirekuningaid aidata.

Nagu paljud head inimesed, oli Jaanika üks nendest, kellele läks aastate eest korda tänavakassidega tegelevate inimeste appihüüd – vajame vabatahtlikke.

Juba mõnda aega on võõraste kasside eest hoolitsemine muutunud Jaanika elu osaks. Vähe sellest, et kogu tema vaba aeg on kassidega täidetud, on ka neiu elukaaslane Rasmus hiirekuningatele abikäe ulatanud. “Kõik mind ümbritsevad inimesed elavad koos kassidega. Paar tuttavat said oma lemmikud minu kaudu,” lausub neiu naeratades. “Meil on nüüd kodus kass, kes ei sobi teiste kassidega. Mul oli endal, enne härraga kokku kolimist, ka kass. Aga kokkuleppel vanematega sai minu lemmikust nende kiisu. Vahepeal oli neil kasse koguni kolm, kahjuks üks suri ära.”

Nagu paljud teised vabatahtlikud, käib Jaanika päästetud kasse hooldamas oma vabast ajast, viib neid loomakliinikusse, otsib hoiukodusid, kes mõne ajutiselt enda juurde võtaks.

Päästetud kassid elavad Kassiabi ahiküttega majas, mis asub ühel vaiksel Tallinna tänaval. Seal ongi tänavalt päästetud loomad kosumas, inimeste ja teiste kassidega harjumas. Selles hoiukodus on seitse tuba. Igas toas kümmekond eri saatusega ja uut kodu ootavat kassi. Nad pole pärit pelgalt pealinna tänavatelt, neid on siia sattunud kõikjalt Eestist. Vabatahtlikud käivad vahetustega ja tegelevad nendega iga päev ning hoolitsevad tubade puhtuse eest. Iga kord, enne ühest toast teise minekut, desinfitseerib Jaanika nii oma käed kui jalad. Sedasama peavad tegema ka kõik maja külalised või kasse valima tulnud heasoovijad.

Haigestunud kassi ravimine on kallis. Kõik maja ja kasside ülalpidamiskulud püütakse katta annetustest. Muid jooksvaid väljaminekuid klapivad vabatahtlikud omavahel, näiteks nagu kasside transport või kliinikusse viimine. “Minu elukaaslane korraldas näiteks oma sünnipäeva meie heategevusüritusena. Selle raames kingib ta nüüd meie majale suitsuandurid, mis annavad häire kohe päästeametile edasi, sest me ei pruugi iga tund kohal olla.”

Jaanika räägib, et tema elukaaslane on end kunagi rohkem koerainimeseks pidanud. Seda arvas mees seni, kuni räsitud vurrudega olevuse, satikatega ülekülvatud ja haige, tänavalt üles korjas ning terveks ravida laskis. See on vabatahtlike elus üsna tavaline, et remonti tehes, ronimis- ja kraapimispuude ehitamises ning paigaldamises saab loota vaid endale, oma sõpradele ja elukaaslastele. Nii on ka Jaanika oma lähedastelt alati abi saanud.

Hoiukodu karvased kliendid

Milline on olnud kodutute kasside varasem elu, seda paljude loomade puhul ei teata. Küll on teada aga see, kust kiisud on päästetud. Paljud jõuavad nendeni tänavalt kassitädide juurest, kes on andunud päästjad ning toidavad väga räbalas seisundis loomi. Koduta jäävad sageli ka need , kelle peremehe või perenaise pikk elutee manalasse jõudnud, aga lahkunu sugulased ei taha endale kassi.

Kassiabi hoiukodus leidub ka loomakliiniku patsiente, keda on veterinaari juurde viidud surmasüsti saama. Õnneks ei ole loomaarstid südametud.

“On ette tulnud ka imelikke juhtumeid. Näiteks on meie juures Emma, kes oli takunööriga seotud rongijaama trepi käsipuu külge ning toidukott oli tema kõrvale pandud,” meenutab Jaanika. “Emma on tohutult armas ja toreda iseloomuga kassike. Kui ma tuppa astun, hüppab ta kohe õlale, et olla inimesele lähedal.”

On ka kasse, kes hoiukodus teistega ei seltsi. Neid on majutatud vastutulelike inimeste kodudesse. Muidu peaks nad teiste omasuguste hüljatute seas elama vaid puuris. Ajutises kodus elavad nad seni, kuni ilmub välja see kõige õigem inimene. Vajadusel aitab Kassiabi heatahtlikke peresid kassiliiva ja toiduga. “Suur on rõõm, kui abistajad saavad ise hakkama, aga seegi on hea, kui nad oma kodu pakuvad. Paljud kassid lihtsalt ei seltsi teiste loomadega, lähevad hoiukodus teistega kaklema. Inimestega saavad aga hästi läbi. Nende jaoks ongi vaja hoiukodu.

Hästi toredaks on kujunenud meil koostöö Helmehaldja kauplusega,” märgib Jaanika.

Kassid oskavad tänulikud olla

Vabatahtlikuna tööd tehes on Jaanika seesugust inimeste headust eriti kõrgelt hindama hakanud. Kasse abistades on ta palju kohanud kalke ja kasse vihkavaid või kummalise suhtumisega inimesi. “On neid, kes vihaselt riidlevad, et milleks päästa kodutuid loomi, või pahandavad, kui tohterdame väga haigeid või viga saanuid. Milleks ravida, parem kohe surmasüst teha, leiavad nad.”

Nii polegi ime, et mõni säravate silmadega uut kodu ootav kass ei usalda inimesi. Õnneks leidub neid, kes on nõus võtma enda koju just selle kõige haigema või kõige õnnetuma saatusega looma, et pakkuda talle viimaks ometi mõnusat ja turvalist elu.

Hoiukodus on praegu paar sellist kassi, keda valdab võõraste inimeste saabudes kabuhirm. Selline sobib inimesele, kes armastab kasse ning kes on järjekindel. “Need metsikumad vajavad aega, et taastuks usaldus ja usk inimeste headusesse,” märgib Jaanika.

Sageli on kiisud pärast keskkonnavahetust šokis ega tule uues kodus tükk aega voodi alt välja. “Siis on vaja toit ja liivakast lähemale viia ja oodata. Ükski kass ei ole veel voodi alla jäänud!” julgustab Jaanika.

Paljud loomasõbrad ei julge väljakujunenud iseloomuga kassi koju võtta. Jaanika soovitab sageli eelistada just täiskasvanud looma kassipojale.

“Need kassid, kes viimaks kodu saavad, näitavad oma tänulikkust välja, käituvad väga hästi ja hoiavad pererahvast. Ma olen seda nii oma sõprade kui ka tuttavate juures näinud.”