Pärnakad Ebe-Liis ja Tõnu, kes on kolme lapse vanemad, tundsid ammugi vajadust oma maakodu järele. Tegelikult oligi neil Tõstamaal juba aastaid oma suvekodu. Paraku jäi selle asukoht iga aastaga justkui kaugemale. Meelehärmi valmistasid ka metssead, kes nende äraolekul palju pahandust tegid ning muutsid ilusa majaümbruse lausa songermaaks. Nii juhtuski, et kui Ebe-Liis oma töö tõttu ühel päeval Saulepa külla sattus ning kohtus seal poolvalmis mansardkatuse ja puit­akendega tellismajaga, milleni viis võssa kasvanud remmelgatest ja tammedest allee, hakkas see koht talle meeldima.

Tookord oli merevaade võsa ja kõrge roostiku tõttu vaid aimatav.

Nähtud hoonest, alleest ning potentsiaalsest merevaatest Tõnule rääkides hakkas ka mehele mõte Pärnule märksa lähemal asuvast maakodust meeldima. Lapsedki – Henrico, Robin ja Rebeca – rõõmustasid maaelu rõõmude üle, eelkõige seetõttu, et nad ei jää oma Pärnus elavatest sõpradest väga kaugele. Nii otsustatigi majakarp ära osta.