Foto: Sven Arbet
Joosepi talu avaraks laiendatud köögis saaks soovi korral valssi tantsida. Kunagi krõmpsutasid hobused siin kaeru, nüüd aga jooksevad lapsed ümber söögilaua.

“Nüüd tulete kohe sööma!” hõikab perenaine Lii Karro, kui jala üle lävepaku saame. “Kaugelt tulnud külalistel tuleb esmalt ikka kõht täis sööta. Nii on meil kombeks!”

Hõrgud praelõhnad teevadki kõhu kohe tühjaks. Suu hakkab veelgi enam vett jooksma, kui kööki piilume. Seal on kaks imekaunist kooki oma serveerimisaega ootamas. Paraku ei saa me perenaise sõna kuulata, vähemalt mitte enne, kui jutud räägitud ja pildid tehtud.

Kui Lii ja Alari Karro kümme aastat tagasi mehe vanavanemate tallu kolisid, oli köök maja üks pimedamaid ruume. Alari vanaisa eluajal oli see ka palju väiksem, söögilaud asus pliidist vaid paari sammu kaugusel, ja nagu talus kombeks, ikka otse akna all.