Vanamõisa talu aed Tiit Koha
Kui abikaasa tegi Larissa Pajole kolmteist aastat tagasi ettepaneku maale kolida, jäi põline linnatüdruk kõhklemisi nõusse ainult ühel tingimusel: mingit aeda peale muru maja ümber ei tule.

Sellest hoolimata on Larissa pisut üle kaheteistkümne aastaga rajanud hiiglasuure imeilusa aia, mis paneb ka kogenumad aednikud imetluseset õhku ahmima.

“Kusjuures nii oligi – alguses rajasime vaid muru ja väikese tiigikese. Suvekööki tahtsin ma kindlasti ka. Tõsi küll – see pole tänaseni päriselt valmis,” ütleb Larissa.

Aeg läks ja sõbrad käisid külas – uutele majaomanikele toodi kingiks ikka üks ja teine puu. Perenaine püüdis neid ükshaaval murusse tippida. Lõpuks sai tal sellest villand – nii ei saa ju muru niita! Üks samm viis tasahilju teiseni ja ükshaaval mahapandud puude asemele hakkasid tekkima ulatuslikud istutusalad.

Kuidas tee imelise aiani edasi kulges, loe rohkete piltide saatel artiklist!