Hobune, hobused Foto: Sven Arbet
Hobune on suursugune, ilus ja tark. Temaga suhtlemine pakub inimesele mitte ainult meelelisi naudinguid, vaid mõjutab positiivselt ka terviseseisundit.

Juba pelgalt niisama hobuste läheduses viibimine, suhtlemine ja silitamine laevad inimese – olgu ta siis varem suksudega kokku puutunud või mitte – pilgeni emotsioone täis. Kuid peale nunnumeetriskaala kõrgeimate astmete kogemise võib ilmakodanik kasu lõigata ka ratsutamisteraapiast, mille abil õppinud spetsialistid kindlaid metoodikaid kasutades abivajajate eri tervisemuresid leevendada püüavad. See, et ratsutamisteraapia tervist mõjutab, on teaduslikult tõestatud.

Laias laastus võib ratsutamisteraapia mõju jaotada kaheks: füüsiliseks ja vaimseks. Terapeutegi on mitmesuguseid: füsio- ja tegevusterapeudid, psühholoogid, logopeedid. Igaüks neist on peale oma põhieriala õppinud ratsutamisteraapiat, seetõttu on tal oskused ja teadmised, kuidas hobust oma abilisena ehk elusa abivahendina kasutada.

Iga klient on eriline

“Tegevusterapeut püüab edendada tegevusvõimet, psühholoog mõjutada psüühikat, füsioterapeut arendada füüsilist keha, logopeed kõnet,” selgitab Eesti ratsutamisterapeutide liidu juhatuse liige Monika Salumaa. Eestis tegutsevast tosinast ratsutamisterapeudist on enamik füsioterapeudid, kuid on ka tegevusterapeut, logopeed ja paar psühholoogi.
Foto: Sven Arbet

Kõik nad moodustavad koos hobusega tandemi ning aitavad hädalisi. “Füüsilise ja liitpuudega inimeste probleemid on peamiselt seotud sensomotoorikaga. Näiteks häirunud lihastoonus või kõnnimuster, puudulik tasakaal ja koordinatsioon, alanenud puutetundlikkus või vastupidi – ülitundlikkus puudutusele. Murede nimekiri on pikk ja kahte ühesugust klienti ei ole,” selgitab füsio- ja ratsutamisterapeut Tuuli Bürkland. Näiteks käiakse tema juures peamiselt neuroloogiliste hädadega – ajukahjustusest tulenevate elukestvate haigusseisunditega, mida ei saa olematuks muuta, küll aga leevendada.

Tegevusterapeut Monika Salumaa “ravib” oma hobustega neid psüühikahäire ja vaimupuudega inimesi, kelle aistingu- ja tajusüsteemid vajavad korrastamist – näiteks tähelepanuhäirega, hüper­aktiivseid ja autistlikke kliente, peamiselt lapsi.

“Minu juurde tulevad need, kelle tegutsemist aistingusüsteemi rike piirama hakkab. Aistingud on filtriks, mis aitavad inimese kesknärvisüsteemil otsustada, milline stimulatsioon väliskeskkonnast või oma kehast on oluline, mis vähem oluline ja mis pole üldse oluline. Kui see süsteem on rikkis, on inimesel väga keeruline igapäevategevusi sooritada, talle olulisi asju tähele panna ja ühiskonnas aktsepteeritud viisil käituda,” selgitab Salumaa.

Foto: Sven Arbet

Sellist riket ei saa küll lausa kõrvaldada, kuid hipoteraapia – nii nagu iga muugi teraapiavorm – aitab seda korrastada. Selle tulemusel on inimene võimeline elus paremini hakkama saama.

Samasugune mõju on ratsutamisteraapial vaimupuudele – intellekti kulbiga juurde ei pane, vaimupuuet ära ei võta, aga igapäevaeluks vajalikke oskusi aitab õppida küll.

Äärmiselt oluline on see, et igale kliendile lähenetakse individuaalselt, arvestades esmasel tervisliku seisundi hindamisel paika pandud teraapia eesmärki ja ülesandeid.

Hobune ei kritiseeri

Nii Tuuli kui ka Monika peavad oluliseks ja teevad ise kõik selleks, et ratsutamisteraapia seanss oleks lahe ja vahva, annaks eduelamuse ja motiveeriks. Sageli tekib just teismeeas lastel tüdimus käia regulaarselt taastusravis ja rehabilitatsioonis. Ent hobused aitavad väga hästi rutiini lõhkuda.

Samuti saavad hobune ja pädev terapeut erivajadusega inimese sensomotoorsetele probleemide leevenemisele tublisti kaasa aidata. Näiteks kõrgenenud lihastoonust aitab alandada hobuse kõrgem kehatemperatuur ja hobuse sammust tulenev ühesugune liigutuste rütm, kui ratsutatakse pikki sirgeid. Alanenud lihastoonust saab tõsta, kui kasutada sobivaid lähteasendeid ja teha liikumisel üleminekuid (samm, seis; aeglane samm, kiire samm). “Kuna sammuv hobune tekitab ratsutaja kehas inimese kõnnile sarnase liikumiste jada, saab hobusega koostööd tehes parandada inimese kõndi, näiteks väheneb lonkamine,” selgitab Tuuli Bürkland.
Foto: Sven Arbet

Kaksiratsi hobusel istudes areneb istumistasakaal, seismistasakaalule mõjub soodsalt jalustel püstiseismine. Need on üksnes mõned lahendusvõimalused mõnele kehalisele probleemile. “Ülioluline on aga see, et hobuteraapia on lõbusam, teatud juhtudel efektiivsemgi. Ja peale selle ka teistsugune,” kiidab Tuuli oma töömeetodit. Ning veel üks väga tähtis asjaolu: hobune ei anna hinnanguid ega kritiseeri mitte kunagi.

“Ratsutamisteraapia eesmärk pole klientidest džigitte kasvatada ega neid ratsutama õpetada – seda teeb ratsutamistreener treeningtunnis –, vaid arendada hobuse kaasabil oskusi, mida on võimalik kasutada tavaelus, iga päev,” selgitab tegevusterapeut Monika Salumaa.

Kavardi teraapiatallis algab kõik sellest, et klient saab hobuse raviseansi ajaks enda omaks, mõtteliselt. “Nagu iga hea hobuseomanik, alustame seanssi – ükskõik kui raske või kerge on puue või psüühikahäire – hobuse puhastamisega. See loob esimese sideme. Isikliku lemmiklooma eest hoolitseb inimene ju üldjuhul hea meelega, see on enamikul meist loomuses.”
Foto: Sven Arbet

Seanss kestab 60 minutit. Pool ajast veedetakse hobust ette valmistades ja hiljem taas looma koplikõlblikuks seades. Ülejäänud aeg kulub ratsutamisplatsil hobusega koos arendavaid tegevusi tehes. Maakodu külaskäigu ajal harjutas viieaastane Anni väikese Willemi-nimelise šetlandi poni turjal tegevusi, mis toetavad silma ja käe koostöö, täpsuse, osadest terviku moodustamise, tähelepanu suunamise ja keskendumise arengut.

Need eeldused on koolitöös edukalt osalemiseks hädavajalikud.

Loomulikult selliseid ülesandeid (täpsusvise, labürindi läbimine, ruumilise pusle kokkupanek) saab pakkuda kliendile ka omaette tegevustena, kuid aistingusüsteemi korrastamiseks on tõhusam teha eri tegevusi korraga ja omavahel kombineerituna. Poni seljas istumine ja püsimine on selle kõige juures lisastimulatsioon, mis toetab tasakaalu, keha- ja asenditunnetust.

Teraapiasuksud oma tallist

Kindlasti ei sobi teraapiaprotsessi iga hobune. Temperamentne ja ratsutades tundlik hobune on edukas pigem võistlusratsuna. Hea teraapiahobune on rahulik, koostöövalmis, soovib tööd teha ning võtab vajaduse korral erivajadusega inimesega ise kontakti: kõnnib inimese poole, vaatab talle otsa, nuusutab ega lase ennast segada väliskeskkonnast tulevatest faktoritest (lärm, kolin, kiired liigutused, palju inimesi ümberringi, ratastool, pall jne).

“Tõeliselt head teraapiahobust tuleb otsida tikutulega,” teab Tuuli Bürkland. Tema seitsmeaastane töökogemus näitab, et kõige parem on lasta märal varss saada ning seejärel hobuselaps ise omas kodus üles kasvatada. Nii sirgub rikkumata närvikavaga ja igapidi terve hobune, kes on tubli meeskonnaliige ning terapeudile sõber kogu eluks.

Vähe on ka ratsutamisterapeute. “Kõige suurem mure meie kutsealal on spetsialistide regionaalne jaotumine. Näiteks Harjumaal ja Lõuna-Eestis tegutseb palju ratsutamisterapeute, Pärnumaal üks, Läänemaal üks, aga paljud piirkonnad on teenusega katmata,” räägib Tuuli Bürkland.
Foto: Sven Arbet

Et ratsutamisterapeutide põuda vähendada ja kõigile soovijatele üle kogu Eesti teenus tagada, tegutseb MTÜ Eesti Ratsutamisterapeutide Liit selles suunas, et ühel päeval saaks seda lisaeriala ka Eestis õppida. Praegu on lähim võimalik koht Soome.

Muret valmistavad n-ö üksiküritajad, kes arvavad, et kui neil on hobune, siis pole midagi kergemat, kui puudega lastele ratsutamisteraapiat pakkuda. Sel moel võidakse aga kliendi tervis ja elu ohtu seada, sest sageli ei osata tagada turvalisust ega leida õigeid teraapiavõtteid, rääkimata sellest, et oluline jääb tegemata.

Ratsutamisteraapia näidustuste nimekiri on pikk, aga sama pikk on ka vastunäidustuste rivi. Kõik see selgitatakse välja esmase tervisliku seisundi hindamise käigus. Näiteks läbimõtlemata ja ebasobiva tegevuse tulemusena lihasspastilisus mitte ei alane, vaid hoopis tõuseb – seega läheb olukord hullemaks ja teraapiast on asi kaugel. “See, kui laps naerab hobuse seljas, ei tähenda veel teraapia õnnestumist. Kehalised probleemid ju süvenevad,” ütleb Tuuli Bürkland. Ta rõhutab, et koolitatud terapeut mõtleb iga liigutuse ja tegevuse ette läbi, et tagada võimalikult eesmärgipärane ja tõhus tegevus.

Kuidas kontrollida, et end terapeudina esitlev inimene on pädev ning kas tal on üldse õigus sellist teenust osutada? Vajalik teave asub kodulehel www.ratsutamisteraapia.ee. Seal on kenasti kirjas, kes ja kus teenust pakub. Sellesse nimekirja on lisatud kõik liitu kuuluvad ratsutamisterapeudid, kes on läbinud tööks vajaliku koolituse, saanud vastava tunnistuse ning on end igapäevase praktikaga igati tõestanud. “Alati võite küsida terapeudi käest ka ratsutamisteraapia diplomit,” soovitab Tuuli Bürkland.


Mis on mis?

TERAPEUTILINE RATSUTAMINE viitab hobustega seotud tegevusele, mis on kohandatud erivajadustega inimestele. Terapeutilise ratsutamise alla kuuluvad järgmised valdkonnad: ratsutamisteraapia, sh voltižeerimine, tallitööd ja erivajadustega inimeste ratsutamine, sh rakendisõit. Jaguneb ratsutamisteraapiaks ja erivajadustega inimeste ratsutamiseks. Ratsutamisteraapiat juhib ratsutamisterapeut, erivajadustega inimeste ratsutamist eriettevalmistuse saanud ratsutamistreener.

RATSUTAMISTERAAPIA on ravivorm, mis toetab füsio-, tegevus-, kõne- ja psühhoteraapiat. Ratsutamisteraapia sobib laiale vanuserühmale ning eri haiguste ja seisundite korral. Sclerosis multiplex, tserebraalparalüüs, nägemis- ja kuulmispuuded, autism, õpi- ja suhtlusraskused ning depressioon on üksnes mõned näited paljudest.

RATSUTAMISTERAPEUT on kas kehtiva füsio-, tegevusterapeudi, logopeedi või psühholoogi kutsega. Ta kaasab oma töö eesmärkide saavutamiseks hobuse ja on läbinud ratsutamisteraapia täiendkoolituse. Ratsutamisterapeudil on nõutav erialane (füsioterapeut, tegevusterapeut, logopeed, psühholoog) kõrgharidus.

TERAAPIAHOBUNE on vastava koolituse saanud loom, kes on loomult rahulik, sõbralik ja koostööaldis.

Allikas: www.ratsutamisteraapia.ee