Külaliste ehk roheline tuba. Foto: Raivo Tasso

Palamuse vallas aastaid tühjalt seisnud Kudina mõisa päästis õnnelik juhus.

Kui Rait Persidski kord Pärnumaalt tulnud külalistega Saare mõisapargis jalutas, soovisid lapsed näha ka üht häärberit. Kuna Saare mõisa peahoonet enam alles pole, viis tee lähedal asuvasse Kudina mõisa. Park oli seal võssa kasvanud, häärberisse pääsesid nad läbi katkilöödud akna.

Parem pilt ei avanenud ka sees: katus tilkus läbi, laed hallitasid. Tühjana seisev mõisahäärber oli juba tükk aega ostjat oodanud. Rait Persidskile tuli meelde kord sõbraga peetud plaan – ostaks kahe peale paraja suurusega mõisa. Tollane, pooleldi uitmõte hakkas Kudinat nähes kuju võtma.

Palju kuulsaid omanikke

Silt mõisa pargis kinnitab, et asulakoht oli siin juba 2. aastatuhande I poolel eKr. Esimesed teated Kudina (Kudding, ka Rokuka, Karistfer, Luggenhusen) mõisast pärinevad 1447. aastast. Rüütlimõisana on seda mainitud 1472. aastal.

Aegade jooksul on Kudina mõis kuulunud mitmele nimekale suguvõsale. Kinnitust on leidnud Jakob Johann von Taube omandiõigus 1679. aastast, kuid juba 1701. aastal müüs tema poeg Gustav Adolf Taube mõisa Carl Wilhelm von Stackelbergile. 1751. aastal ostsid Kudina ära Rosenkampffid, 1787 läks see aga Magnus von Bocki valdusse, kes pärandas mõisa 1823. aastal oma tütrepojale, krahv Victor Manteuffelile (ka Mannteuffel). 1881. aastast kuulus Kudina krahv Ernst Manteuffelile, kes jäi ühtlasi selle viimaseks omanikuks kuni riigistamiseni 1919. aastal.

1921. aastal jagati mõisa park kinnistuteks. Peahoonesse kolis kool, mis erinevate nimede all tegutses 1973. aastani. Kui algkool suleti, sai mõisast lastepäevakodu, mis pidas vastu 1995. aastani. Uut omanikku ootas häärber viis aastat.

Tellised toodi Ilmatsalust

Historitsistlikus stiilis punastest tellistest peahoone ehitas krahv Ernst Manteuffel valmis 1896. aastaks. Tellised põletati Ilmatsalu tehases, sealtsamast on pärit ka Tartu Peetri kiriku ehituskivid. Mõisa ja kiriku ehitusmeistridki olevat olnud samad. Väidetavalt ehitati härrastemaja vanade alusmüüride peale, vaid 3/5 sellest on täiesti uus.
Mõisa ees olevat kujukest kutsutakse kunagise mõisapreili järgi Olgaks.
Foto: Raivo Tasso

Maakividest sokliga ning puhta vuugiga laotud tellistest häärberi peasissekäiku rõhutab kahe kaaraknaga keskrisaliit. Ehitist liigendab ka kõrge kivitrepp. Üle-eelmisel sajandivahetusel lisati majale tollal moes olnud rõdud. Esiküljel oli madal kolmnurkviiluga klaasitud kinnine rõdu, tagaküljel samas stiilis pisut suurem rõdu.

Muljetavaldav on rikkalik hammaslõikega räästakarniis. Aknaid on kaht tüüpi: suuremad ja kõrgemad ristkülikukujulised, väiksemad lameda kaarsillusega.

Mõisal oli hulk kõrvalhooneid: suur maakividest krohvimata ait-kuivati, sepikoda, tallid peasissesõidutee alguses ja kõrval ning maakividest laudad koos söödaköögiga teisel pool endist veehoidlat. Enamik kõrvalhooneid on hävinud.

Peahoone ehitusega ühel ajal rajati vabakujuline park ning häärberi ette ümara kujuga muruplats ja ringtee. Kudina mõisas olevat olnud üks Eesti esimesi suuri õunaaedu, see võtnud enda alla koguni 95 hektarit. Õunaaia asemel on ammu põllud.

Leidis liitlase äias

Ent pöörame taas pilgu lähemasse minevikku. Mõisa ostumõte küps, käis Rait selle kodus välja. Anneli Susi Persidski leidis, et mees on aru kaotanud ning ei tahtnud sellest kuuldagi.

Mõtet hakkas hoopis toetama Anneli isa Anatoli Susi. Põgenenud lapsena koos perega küüditamise eest, pidi ta oma kooliajal väga kehvalt läbi ajama. Koolis käis ta aga Puurmani lossis, mis oli kuulunud samuti Manteuffelitele. Tühja kõhtu kannatades kujutas poisike elavalt ette mõisaelu: uhkeis rõivais härrasrahvast, eriti nende külluslikke söömaaegu. Ühtäkki tekkis võimalus päriselt mõisaelu proovida.

Tööde juhatamise võttis enda peale Anatoli Susi, kes tegi seda kuus aastat suure pühendumisega. Tema kiirustas tagant ka kolimist, kuigi sisetööd olid alles pooleli. Kahjuks sai Anneli isa häärberis elada vaid napilt pool aastat.

Trepid ühest graniitrahnust

Esmalt tuli häärber võsast välja aidata – noored saared olid kõvasti võimust võtnud. Ka vanad pargipuud pääsesid nüüd valguse kätte. Majast kärutati välja mitukümmend koormat sodi. Häärber sai uue plekk-katuse ja vanade eeskujul tehtud puitaknad. Aknaid on häärberil 54.

Kunagiste klaasrõdude asemele tehtud kipakad rajatised lammutati. Peaukseni viib uus trepp, uks ise on vana, aga kenasti korda tehtud.

Hoone tagaküljel on avar terrass. Ka siin on uus trepp. Kõik astmed on välja raiutud ühest, 46 tonni raskusest graniitrahnust. Nii terrassi kui trepi lahenduse mõtles välja Tartu Kunstikooli õppejõud Jaanus Eensalu, töö teostamise eest tänab pere tuttavat skulptor Margus Kääpi.

Pererahvas vaatab parki

Mõisast on kaks korda üle käinud sõda, kuulide jäljedki tellisseintel näha. Teise ilmasõja ajal oli häärberis laatsaret. Kord kohtasid perenaine Anneli ja peremees Rait hoovis vanemat härrat, kes oli tulnud oma lapsepõlvemaale – tema ema olnud siin halastajaõde. Teises maailmasõjas langenute mälestuseks on pargis Endel Taniloo ja Ülo Sirbi loodud bareljeef.

Pisikest naisekuju õues kutsutakse kunagise Saare mõisa preili järgi Olgaks. Preili Olga armus Kudina aednikupoissi ning teatas ühel päeval isale, et tal on käes aeg mehele minna. Härra ei tahtnud aednikupoisist kuuldagi ning õnnetu preili lõpetas oma elu Saare järves. Järveni viis mõisast pärnaallee, mida kutsutud Olga teeks.Samasugustest, viieks harunenud tüvega pärnadest väike allee kasvab Kudina pargiski. Oletatakse, et noor aednik istutas need siia Olga mälestuseks. Rahvasuu järgi viinud häärberist käik ka Saare järve.

Miks just järve, ei oska keegi seletada, aga keldri pikendus ulatub tõepoolest tükk maad häärberist väljapoole.

Kabinet kunagises kabinetis

Kaminaga fuajeest viib üles malmist keerdtrepp, mille mõisa pererahvas säilitas endisel kujul. Mõisat külastanud endised koolilapsed rääkisid, et neil oli kõvasti keelatud seal ronida.

Elutoas ehk kollases toas on laerosett ja peegelvõlvlagi nagu mitmes teiseski ruumis. Uus valge kahhelahi valiti Soome firma Uunisepat OY toodete hulgast. See on uskumatult sarnane ühe säilinud vana ahjuga.

Kabinetiks sisustatud ruumis on alati olnud kabinet – kunagi mõisahärra, hiljem koolidirektori oma.

Põhikorruse poolitab koridor. Kas kooli või lasteaia päevil lasti lagi madalamale, valelagi on nüüd maha lõhutud. Ruumid on pea nelja meetri kõrgused ning nendega andis pererahval kaua harjuda. Kahele poole jäävad toad, mis mõisaajal kulgesid anfilaadselt. Praeguseks on vaheuksed kinni ehitatud ja tubadesse pääseb koridorist.

Vana järsk puutrepp, mille käsipuudele treis uued nupud Anneli isa, viib pööningukorrusele. Sealse toa võlvkaarega akendest avaneb vaade mõisa sissesõiduteele.

Kalasabamustris lagi

Keldrikorrusele viib järsk trepp. Seda mööda astudes võib ette kujutada, kui ohtlik oli siin lasteaia päevil mudilastel liikuda ja raske söögitädidel köögist toitu üles vinnata.
Kudina mõisa keldrilagi on omaette vaatamisväärsus.
Foto: Raivo Tasso

Võlvkaartega keldris võimutseb punane tellis. Kalasabamustrilisi lagesid vaadates tekib tahtmine selili heita ja tükk aega tollaste meistrite tööd imetleda.

Keldris on kaminasaal ehk hobituba, seintel jahitrofeed. Ruumi jagab pooleks võlvkaar. Ühes osas on uutest, nn Aseri punastest tellistest kamin, teine ruumiosa külgneb saunaga. Saunalavalt avaneb klaasukse kaudu vaade kaminale, nii et seal soojas istudes saab ka elavat tuld nautida.

Aknaalused seinad meenutavad treppi – rida-realt läheb tellissein järjest õhemaks. Tõenäoliselt laoti sein niiviisi selleks, et valgus paremini ruumi pääseks. Muude ruumide kõrval on keldris ka n-ö jahimehe köök, kus jahilt tulijad saavad saagiga omapäi toimetada.

Artiklit kirjutades on kasutatud Kudina kandist pärit Ivo Kiisi käsikirjalist uurimustööd.