“Suvilate turg on küll aktiivne, vanu suvilaid renoveeritakse ning ehitatakse ka üksikuid uusi, aga üldiselt on rahvas muutund ratsionaalsemaks. Saadakse aru, et kahe kodu ülalpidamine tähendab kulu ja tööd. Seetõttu sellist suvekodude juurdekasvu nagu masueelsel buumiajal enam ei ole. Tühjalt seisvatele suvilarajoonide kruntidele kerkivad majad peale üsna visalt. Ka aiamaa pidamine on taandunud pigem kahaneva inimgrupi hobiks,” ütles Vahter ja lisas, et lennupiletid on odavad ja pigem sõidetakse soojale maale.

Vanad Tallinna lähiümbruse suvilad maksavad 40 000–60 000 eurot ja neid ikka ostetakse ja müüakse. Peamised ostjad on lastega pered, kel on mugavam pika lennureisi asemel autoga linnast välja sõita.

“Paljud vanad suvilarajoonid Mähel, Muugal või Pringis on aga vaikselt muutunud aastaringseteks elurajoonideks,” lisas Vahter.

Tallinnast välja uue suvila ehitamine on selline investeering, mis müües üldjuhul sissepandud raha tagasi ei too, sest kaugemates paikades pole nõudlust. Näiteks maksid kunagi krundid Laulasmaal isegi paar miljonit krooni, aga praegu on nende väärtus langenud 30 000–50 000 eurole.

“Peamiselt ehitavad Eestis suvilaid väga rikkad, neil on kohapeal ka hooldajad ja ise nad puhkuseks muru niitma ei sõida. Rikkad ehitavad kodusid endiselt ka välismaale, mida ilmestab eestikeelse kooli avamine Hispaanias. Erinevalt kümne aasta tagusest ajast Hispaania villaga kollase meedia külgedel ei esineta ning tavalised eestlased seda elu enam piiluda ei saa,” sõnas Vahter.