Bengali kassid on mänguhimulised. Foto: Sven Arbet
Kiskjatest kaslased meeldivad paljudele. Õnneks ei saa neid lemmikloomapoest osta, küll aga leiab tõukasside nimistust suuri ja kiskja välimusega kasse.

Eesti ainus bengali kasside aretaja, kassikasvanduse omanik Arbo Seppel ütleb, et tema lemmiktõu minevikus on kiskjast esivanem täiesti olemas – aasia leopardkass, kes kauges minevikus kodukassiga pojad sai. Hilisema aretustöö tulemusena on verd segatud teiste kassitõugudega. Nii abessiinia, burma, siiami kui ka egiptuse mau esindajad on andnud oma panuse selleks, et metsik loomus leebemaks muutuks.

Kass sundis maja ümber ehitama

Kassipojad ja kassid, kes Arbo pere eluruumides rõõmsalt askeldavad, on igati heatahtlikud ja mänguhimulised tegelased. Inimesi armastavad nad sedavõrd, et saadavad neid kõikjal. Nobe Sindy tahab pidevalt olla peremehe lähedal, istub võimalusel süles või ronib mööda Arbo teksaseid üles mehe näo poole. "Nad valivad sageli endale lemmikuks ühe pereliikme, kelle ligi nad hoiavad, kellega suhtlevad. Nende jaoks peab olema aega, nad on väga seltsivad ja tahavad lähedust," räägib peremees.

Kui Arbo vaid korra hõikab – kiiss, kiiss, kiiss…– kogunevad kõik leopardilapilise kasukaga kiisud ta jalgade juurde, istuvad vaibale ja vaatavad kutsujale küsivalt otsa.
Seda nähes tundub, et bengali kasside metsikus on lihtsalt müüt. Arbo on näinud igas vanuses bengali kasse ja teab, et metsikus on kasvatamisviisis kinni. "Igast kassist, kellega inimesed väikesest kassipojast peale ei tegele, võib saada metsik. Kui bengal kasvab kinnises ruumis või puuris, ei taha inimestega tegemist teha."

Ta tõi ühe oma näitusekassi Prantsusmaalt, kus see elas suures puuris. "Hiljem nägin hullu vaeva, et kassi sülle võtta või ravimeid anda. Meie oma kasse kinni ei hoia. Kohe, kui loom on vaktsineeritud, võivad nad meie eluruumides ringi liikuda."
Üldiselt on bengali kassid väga hästi koolitatavad. Neil on head eeldused olla edukad kasside agility (kasside osavuse ja kiiruse katsed –toim) võistlustel, kus testitakse nende osavust ja taiplikkust. Selleks tuleb loomulikult kassipoegadega tegelda, bengalid vajavad sotsialiseerimiseks palju suhtlemist, mängimist ning jooksuruumi.

Selles, et Arbo pere üldse bengali kiisudega tegelema hakkas, on ‟süüdi” nende päris esimene kass – puhast tõugu pärslane, kellega käidi näitustel. "Kohe esimesel näitusel sattusime kõrvuti bengali kassi omanikuga, kes vaatas meid ja ütles, et mis te selle pärslasega jamate, võtke ikka korralik kass. Ja varsti nii läkski!" meenutab Arbo.
Selleks et valitud tõu esindajad oma koju tuua, tuli Arbol maja kassidele sobivaks sättida. Esimesed ilusad kassid – ühe isase ja kaks emast – toodi Taani kasvandusest. Enne pidi pere taanlasele oma majast pilte saatma ja tõestama, et nad on sobiv pere bengalitele. Just isane bengal vajaski omaette "korterit". Kastreerimata isased kipuvad nimelt märgistama ehk sirtsutama.

Nüüd on majal talveaed, aga seda mitte toalilledele vaid isastele bengalitele. Seal on ronimispuud ja eri kõrgustel asemed. Samuti saavad isakassid vajadusel väljuda õues asuvasse puuri, et sealsetel ronimispuudel turnida.
Elumajas on teise korruse trepihall samuti kassidele sobivaks sisustatud. Seinale on kinnitatud jooksuratas, kraapimiseks ja turnimiseks on kõrged ronimispuud. Kõikjal on magamispesakesi, sest kasse on majas palju. Põrandatel on käpaga taga aetavaid lelusid ja mõtlemist arendavaid mänguasju. Kui mõned kassipojad magavad, siis teised müravad omavahel või mängivad leludega.

Oma magamistoa uksed hoiavad Arbo pereliikmed kinni. Vastasel juhul ei tuleks magamisest midagi välja. Krõbinakausid on pidevalt toitu täis ̶ kel kõht tühjaks läheb, saab kohe sööma minna. Kaalutõusu ohtu neil ei ole, sest bengalid jooksevad palju.

Tehtud töö kannab vilja

Vaatamata kiisude rohkusele, on eluruumid väga puhtad. Karvapalle üheski toas lendemas ei näe. Bengali kassi üks omapära on see, et tal ei ole aluskarva, mis kodudes mööblile ja vaipadele kinni jääb. Muidugi on riiulid kõik esemetest tühjaks tõstetud, sest võimaluse korral mängivad bengalid kõigega. Arbo osutab laminaatpõrandal väikestele täketele – need on karikate kukkumise jäljed.

Nüüd on enamik karikaid, mida pere on bengalite ilu eest teeninud, kapiuste taga. Pere on bengalite kasvatamise ja aretustööga tegelnud nüüd juba kaheksa aastat ning pärjatud isegi Baltimaade parima kasvanduse tiitliga.
"Bengalite karvkatte muster on selle ajaga palju muutunud. Algul oli kasukas märksa vähem laike, nüüd on täppidest juba lausa rosetid saanud," lausub ta. Aretustöö tulemusena on saada ka marmorkasukaga ning lumeleoparde meenutavaid snow bengali kasse. Samas on kõigi nende karvkate käe all mõnus nagu siid.

Arbo käib oma kassidega igal nädalavahetusel näitustel. Mehe sõnade kohaselt ei võõrista bengalid kedagi ning taluvad reisimist hästi. "Isegi hotellides, kus me näituste ajal ööbime, tunnevad nad end nagu kodus. Ka koduvahetus pole nende jaoks mingi probleem. Meilt viiakse uutesse kodudesse isegi paariaastaseid kasse, kes on steriliseeritud ja kastreeritud. Nad kohanevad kergesti ja võtavad uue pere omaks," ütleb peremees.

Tungiv vajadus teise kassi järele

Teadaolevalt maailma suurima kasvu ja kehakaaluga kassitõu maine coon üks esindaja, kelle nimeks on Leonardo, naudib oma elu Aruksaare peres Võrtsjärve lähistel. Leonardol on selles peres vastutusrikas ülesanne – parandada kasside mainet.
Kahe tütre ema Margit räägib, et esialgu polnud nendel abikaasa Ahtiga üldse kassivõtmise plaani. Neile isegi tundus, et nad ei ole kassi- inimesed. Sedasi elati päevani, mil mees leidis viljakuivatist emase valge kassipoja.

Ahti kutsus naisukese karvapalli vaatama. "Kohe, kui nägin kassipoega, kellel silmad alles olid avanenud, ei suutnud ma vastu panna. Loomulikult tuli ta meile," meenutab Margit.Valge ja koheva karvaga kassike sai nimeks Bibi.
Kui perre sündis esimene tütar, hoidis kass beebil hellalt emalikku pilku peal, lakkus oma kareda keelega lapse põski. Ent kõige muu suhtes käitus leidkass nagu pöörane. "Meie uuest mööblist sai kiiresti antiik, kardinad ja tapeedid olid ribadeks. Kui kujutate ette kõiki neid pahandusi, mida kassid võivad teha, siis Bibi tegi neid kuubis! Lisaks pidas ta jahti abikaasa varvastele – hiilis ja krabas neid diivani alt ja tagant. Ta on ka tõeliselt tubli hiiremurdja! Abikaasa oli meeleheitel ning ütles, et Bibi jääb meie kodu esimeseks ja viimaseks kassiks."

Margit tundis hellast kassist puudust. Ta hakkas uurima kassitõugusid ja iseloomuomadusi ning otsis internetist meeldima hakanud kassitõugude videoklippe. "Tõukirjeldusest saab päris hea ülevaate kassitõu iseloomuomadustest. Need kirjeldused peavad hästi paika!"
Mitmed kassitõud olid atraktiivsed, kuid viimaks jäi Margiti pilk pidama maailma suurimal kassil ehk maine cooni tõul. Selle iseloomustus loetles üles kõik need omadused, millest siiani oli puudust tuntud – sõbralik, rahulik, leplik laste ja teiste loomadega. "Kui uskuda kirjeldusi, siis kõige flegmaatilisemad on pärsia kassid ning meie lemmikuks saanud maine coonid on oma rahulikkuselt teisel kohal."

Abikaasa Ahtile veel ühe kassi juurde võtmise mõte esialgu küll ei meeldinud. Samas pani naine tähele, et mees kikitas kõrvu, kui kuulis et tegu on tõeliselt suure kassiga. "Temale mõjus selle tõu suurus atraktiivsena. Viimaks meeldis maine cooni tõug meile kõigile! See polnud uisapäisa otsus. Seedisime seda mõtet umbes aasta. Tahtsime olla kindlad, et teame, kelle me koju toome. Kasvandusega olime kirjavahetuses ligi paar kuud."

Pahura ilmega sõbralik kass

Maine cooni tõugu kassidel on veidi karm ilme, need, kelle kõrvade otsas on tutid, meenutavad isegi ilvest. "Üldjuhul on nii, et kui võõrad tulevad, siis neile näib Bibi nii armsake, et tahaks kohe pai teha, ent kõik ehmatavad, kui kiisu pahaselt kõhisema hakkab. Leonardole pilgu heitnud võõrad tunnistavad aga kohe, et seda kassi nad küll paitada ei taha," räägib Margit. Esmalt näis tallegi uue lemmiku ilme kurjakuulutav. Põhjuseks on Leonardo kulmude vahel asuv kortsuke, mis muudab igati sõbraliku kassi näo pahuraks.

Maine Coon Leonardo
Erakogu

"Leonardo tahab olla kõigiga suur sõber, nii laste kui ka teiste loomadega. Aga Bibi on meil iseloomuga kass, kes soovib privaatsust ja seisab enda eest ega muuda oma positsiooni. Leonardo hoiab end tagaplaanile, ta ei tule kunagi küünistama ega äsa käpaga. Kui koer ei lase mööda ja uriseb tema peale, siis ta pigem istub maha ja ootab, et olukord laheneks. Või siis tagurdab ja lahkub."
Selle tõu esindajad saavutavad oma täisküpsuse neljandal eluaastal. Leonardo sai mullu kevadel aastaseks. Aastase tõukassi kõrguse vahe Bibiga, kes juba seitsmeaastane, on silmanähtav. Kohev saba, mis on sama pikk kui kere, lisab Leonardole pikkust juurde.

Nurrub kohatutel hetkedel
Perenaise tähelepanekute järgi käitub maine coon sageli pigem nagu koer, kes ei mängi kassi kombel, vaid meelsamini jookseb lastele järele ja nendega koos. Talle meeldib, kui teda lõua alt sügatakse. Mõnikord tuleb tal pai-isu. Margit räägib, et siis ta annab sellest märku. "Näiteks kui Leonardot sügada ja siis käsi rippu lasta, sest enam ei viitsi, haarab ta voodil lebavast käelabast küüntega ja sikutab seda enda poole. Suur käpp ja need küüned – sellisele nõudmisele juba vastu ei hakka."

Sülle ta ei trügi, ilmselt hakkab tal paksu aluskarva tõttu süles liiga palav. Meelsamini istub või lamab aknalaual ja jälgib pereliikmeid eemalt. Lamades on ta jämedad käpad pikalt ette sirutatud.
Nurr on tal samuti valjem kui Bibil, samas ei löö ta nurru just väga sageli. Pere on märganud, et kui Leonardo mängib või kärbest taga ajab, läheb nurrmootor kohe väga valjusti tööle. "Oleme mõelnud, et kui ta peaks hiiri varitsema, kuidas ta neid küll kätte saaks. Täpsuses ei ole küsimus, sest teki all liikunud varbaid tabab ta äärmiselt täpselt," tõdeb Margit.

Bibi oli alguses uustulnukast väga häiritud ning võttis teda kui vaenlast, kelle peale sisiseda, uriseda ning kellele käpaga äiata. "Kuigi Leonardo võiks oma suuruse ja jõuga Bibi maha suruda, ta seda ei tee. Teinekord, kui tõstabki käpa, siis on see liigutus nii aeglane, et tabatav on ammu haardeulatusest väljas."
Leonardo käpad on suured, küünised kõveramad ja suuremad kui tavalisel kodukassil. Samas mööbli kraapimise ja kriimustamise kommet tal ei ole. Diivanid ja tugitoolid jäävad temast puutumata. Küll aga meeldib talle koridori vaibal ja koos Bibiga ka mõnel puidust mööblitükil või siis uksepiidal küüsi teritada.
Alates Leonardo tulekust on Bibi teiste pereliikmete suhtes märksa rahulikumaks muutunud. Samas võttis kahe kassi omavaheline kohanemine pool aastat. Nüüd on nad juba nii heas suhtes, et suudavad kõrvuti kaussidest süüa. Ja Leonardo sööb märksa rohkem kui tavaline kodukass. "Kui esimese kassi juures me ei märganudki seda, kui palju kassitoitu ostame, siis Leonardo puhul vaatame, et toidukotte kulub koeraga vaat et võrdselt. Ta käib öösel ka söömas," tunnistab Margit naerdes.
Tõsi, Bibi püüab lisaks hiiri, mõnikord ka uimaseid linde, kes ei kuule tema kaela riputatud kellukest. Suurt kasvu ja tubane tõukass aga lihahimu ei tunne, vähemalt põlgab ta ära tema nina ette tõstetud värske lihakraami.
Ja kui öö saabub ning vana kass juba magab, läheb Leonardo vaikselt tema kõrvale ja sätib end puhkama. Sellega on Bibi leppinud. Ka pere armastab mõlemat kassi võrdselt.
"Kui töölt koju tuleme, ronivad nad ringutades oma nurkadest välja ning tulevad meile vastu. Nii tore, et nad on olemas!" tõdeb Margit.