Kella üheteistkümneks saab Evika Eljas poisid riidesse ning läheb nendega õue jalutama või kelgutama. Nii iga ilmaga, pakast siin ei peljata. Aastane Uku sibab ema käekõrval, neljane Luukas kõnnib omapäi. “Ma olen rohkem kui neli,” teatab ta. See tähendab, et suured poisid ei pea enam käest kinni käima.

Rajatisi on nii palju, et võtab silmad kirjuks – kõik palkehitised. “Ega meil siin muud ehitusmaterjali polegi kui puit. Ei paasi ega maakivi. Iga leitud kivi kummardad üles võtma või jätad selle asukoha meelde. Aga ümberringi on oma mets,” seletab perenaine. “Hooneid on üle kahekümne,” täpsustab ta.