SVEN ARBET
Kadri ja Tõnno Tiis said vanavanematelt päritud kodu renoveerimiseks innustust ühest Maakodu loost. Tulemusega on nüüd väga rahul nii pere kui arhitekt Liis Keskküla ja ehitaja Veiko Kokk.

Rõõmsa kinnituse, et meiegi ei talla oma ajalike lugudega tühja tuult, saan kätte siis, kui mõnulen juba Kadri ja Tõnno Tiisi Nurga talu suurel hallidest lehiselaudadest terrassil. Juttu ajades nimelt selgub, et kõik ajakirjalood ei olegi juba homseks unustatud. Kose valda nende põnevat kodu vaatama sõites ma ei aimanudki, kui palju õnnelikke juhuseid on siia kokku jooksnud.

Samal õhtul peaks terrassil proovi tegema Kose-Uuemõisa segatantsurühm Kapak. Perenaine Kadri Tiis on selle rühma juhendaja ning Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutuse tantsutoimetaja. Ta oli üks kaasaaitaja ka raamatu „75 aastat Eesti tantsupidusid“ sünni juures. Peremees Tõnno nimetab end kojameheks, s.t ta juhatab tänavapuhastusfirmat. Tuttavaks sai Harjumaalt pärit paar Tartus: Kadri õppis toona ülikoolis kaubatundjaks ja Tõnno matemaatikat. Aega, mil saaks nende kodu juures tehtu koos arhitekt Liis Keskküla ja ehitaja Veiko Kokaga üle vaadata, oli tegusa pere rahvatantsuharrastuse pärast üpris keerukas leida: juuni on meil ju lausa kohalike tantsupidude kuu.

Moodne rehemaja

Mind hakkas Nurga talu huvitama tänuväärsel näitusel „Moodne rehemaja. Arhailise ruumi uuestisünd“. Aasta lõpuni mööda Eestit rändav näitus jõuab juulis Viimsi rannarahva muuseumi, selle edasist liikumist jälgige kodulehelt www.evm.ee. Näituse panid kokku Eesti Vabaõhumuuseum ja arhitektide liit.

Arhitektid pakkusid ise välja oma parimaid töid, et näidata, kuidas saab iidse eestiliku hoonetüübiga sobitada inimeste muutunud vajadusi. Uurida on 11 juba korrastatud vana maja, viis rekonstrueerimisprojekti ja ka seitse moodsat maamaja, mille loojaid on kuidagi mõjutanud arhetüüpne rehielamu.

Soovitan näitusekülastust kõigile vana maamaja omanikele, kel on kavas kodu remont või ümberehitus. Vana on ju lihtne oskamatusest või teadmatusest ära rikkuda. Ja vähesed on nii rikkad, et saavad väärikas eas maja autentsena konserveerida ning selle kõrvale uue ehitada, veel vähemail on vist tahtmist oma maamaja igavesti hardalt imetleda ja ise õues telgis suvitada.

Miski ei püsi iseenesest. Arvan, et kõige säästvam on, kui hoiame ja kasutame seda, mis meil juba on. Majad kestavad, kui neis elavad hoolivad elanikud. Ka iidsed majad on ikka muutunud vastavalt elu nõuetele ja elujärje paranemisele ning ammu ei ole enam vaja ühe katuse alla mahutada kõiki kunagi rehielamus tehtud töid.

Pikemalt loe juba Maakodu juulinumbrist!