Psühholoogid on lemmiklooma, eriti koera kaotuse valu võrrelnud lapse kaotusega, mis tähendab, et inimene ei pruugi sellest mitte kunagi täiesti üle saada.

Seda, mida oma lemmiku kaotanud inimene läbi elab, suudavad tegelikult mõista vaid tema saatusekaaslased. Koeraomanikud teavad seda. Ent see paneb nad pahatihti veel halvemasse olukorda, sest ühtlasi teavad nad, mida neilt oodatakse – et nädala, hiljemalt kahe pärast on kõik unustatud, sest see oli ju “kõigest” koer.