Foto: Ester Vaitmaa
Targalt ehitatud kuivkäimla sobib nii majja kui õue – see on lõhnatu, säästab puhast joogivett ja toodab aiamaale kasulikku rammu.

Kuivkäimla on teadliku inimese valik. Kahjuks on levinud arusaam, et WCs nupule vajutamine uhub probleemi ära. Tegelikult on vastupidi – probleemid hoopis võimenduvad. Vett roojale peale lastes kulutame ühe näpuvajutusega 5–15 liitrit puhast joogivett. On teada, et vees toimub jäätmete lagunemine umbes 20 korda aeglasemalt kui õhukeskkonnas. Eriti ohtlik on selline septik koduõuel, sest kahjulikud bakterid jäävad sinna väga kauaks.

Kuivas kemmergus, kus vedelik paksust massist eemale juhitakse, on inimese tervisele ohtlikke baktereid 10 000 korda vähem kui veega tualeti kogumiskaevus ehk septikus. Ometi näeb taastatud vanades taredes ja ökomajadeski valdavalt veega tualette. Meid saadavad mälestused haisvatest kuivkäimlatest. Selliseid võib tõesti kohata veel nüüdki, eriti kui ei teata, milliseid tehnoloogiaid kuivkäimlat ehitades kasutada.

Õhk ringlema

Üks võimalus on osta Separeti või Biolani kuivkäimla pott. See on n-ö kõige lollikindlam lahendus nii tubastes tingimustes kui õues. Pole vaja muud teha, kui kinnitada pott põranda külge. Tänapäevaste veeta pottide varustuses on kaasas toru või voolik, mille kaudu juhitakse uriin kogumispaaki või siis halli reovee torustikku ehk kanalisatsiooni.

Tean oma kogemusest – olen ehitanud kaks kuivkäimlat siseruumidesse ja mõned õue –, et kui uriin eraldada, ei teki mingit haisu. Kui on võimalik, tasub virtsa eraldi mahutisse koguda, et seda pärast aiamaal kasutada. Ehituse ABC ja Rautakesko kauplustes müüakse spetsiaalseid uriinimahuteid, mis monteeritakse uriiniliinile ja millest suunatakse läbi vesi. Tulemuseks on suurepärane kastmislahus.

Ebameeldivat lõhna aitavad vältida just need potid, mida ka mehed kasutavad istudes: vedeliku äravooluava jääb ette, paksema osa avaus tahapoole. Sedasi eraldub uriin loomulikul moel roojast ning saategi haisuvaba kempsu.

Hea tahtmise ja pealehakkamise korral saab sarnase süsteemi ka ise ehitada. Kui välikäimla algusest lõpuni ise teha, v.a tõstetava kaanega iste, mis tasub siiski osta, on väljaheiteid lihtne suunata ühte kogumiskasti ning seal eraldada vedelik paksust. Mina kasutasin mahutiks ümmargust segukasti, parajalt suurt, sest muidu ei jaksa seda tühjendada. Segukastiga liitsin toru, mille ette võiks ummistuste vältimiseks panna sõela, et kindlustada vedeliku äravool. Kui vedelik on kogumiskastist ära suunatud, on ka põhiline haisutekitaja likvideeritud.

Kasuks tuleb tuulutustoru lisamine, mis küll välikäimlas ei ole nii tähtis kui majas sees. Õhutustoru tuleb otsapidi suunata kogumiskasti. Selleks et õhk veelgi paremini liiguks, võib lisada ventilaatori (20 W), mis võtab nii vähe voolu, et võib pool päeva töötada, kui see kedagi ei häiri. Kuid hakkama saab ka ilma ventilaatorita, kui paigaldate õhutustorru elektripirni. Säästulamp sinna ei sobi, õhk peab hakkama soojusega liikuma.

Kui toru suundub otse katusest välja, siis üldjuhul ventileerib see niigi. Kui aga tuulutustoru suundub läbi seina õue, tasub ventilaatori või elektripirni paigaldamine küll ette võtta, sest muidu head tõmmet ei tule.

Saepuru lukustab lõhna

Haisu kõrvaldamiseks võib potti saputada süsinikurikast orgaanilist materjali, et see lõhna lukustaks ja lagunemisprotsessi kiirendaks. Sellise ülesandega tulevad toime saepuru, turvas ja põhk. Mikroorganismid lagundavad jääke, milles on süsiniku (C) ja lämmastiku (N) suhe 30:1. Roojas on nende suhe 8:1, uriinis 0,8:1. Õige C:N suhte saamiseks tuleb uriin eraldada ja iga kasutuskorra järel kogumiskasti saputada süsinikurikast materjali.

Kogumiskasti tühjendajal on kasu teadmisest, et põhk laguneb kiiremini kui saepuru, kuid samas täitub mahuti liialt kiiresti. Saepuru laguneb küll natuke aeglasemalt, kuid võtab vähem ruumi.

Soomlased kiidavad segu, mis koosneb 50% turbast ja 50% saepurust – üks komponent imab endasse niiskuse ja teine lukustab haisu. Oma kogemusest võin kinnitada, et ka vaid saepuru kasutades saab ära hoida ebameeldiva lõhna, mida põhku kasutades võib mõnikord siiski tunda. Väetamisplaani pidades tuleks kuivkäimlas kasutada lehtpuusaepuru, see sobib peenramaale okaspuusaepurust paremini.

Vett ei tohi kuivkäimlas kasutada. Vees on lagunemisprotsessid aeglased ning kogu selle aja jooksul eritub kirbet haisu. Külaliste jaoks, kes kuivkäimlatega harjunud pole, tuleks seintele riputada kenad sildid, mis seletavad, kuidas väikeses kambris käituda.

Väetis kuivkäimlast

Looduses lagunevad loomade väljaheited üsna kiiresti. Roojas olnud liigniiskus kaob kiiresti maapinda, samas jääb paksem mass piisavalt niiskeks. Tõenäoliselt ümbritseb loodus mõne aja möödudes väljaheite orgaanilise süsinikurikka materjaliga (kõrred, lehed, oksatükid), mis loovad jääkide lagundamisega tegelevatele mikroorganismidele soodsa keskkonna. Lisaks aitavad õhk ja päike muuta väljaheite juba mõne kuuga mullalaadseks massiks, mis maale rammu lisab.

Viljapuudele ja põõsastele sobib väetiseks ka otse kogumiskastist võetud mass, kui see sisaldab kiudainerikast materjali. Põõsa alla tõstetud rammule võiks veidi mulda või põhku katteks peale visata – on esteetilisem ning ka toitev muld tekib kiiremini.

Roojast eemaldatud uriin on steriilne ning hea väetis kõikidele lämmastikku vajavatele taimedele, näiteks kapsad ja salatitaimed.

Enne kui käimla kogumiskasti sisu peenramaale viia, võiks kogutud mass kuus kuud või aastakese aianurka paigutatud kompostinõus kõduneda. Nõu põhja tehke augud, siis pääsevad vihmaussid sisse ja hakkavad massi lagundama. Jäätmesisu ilma anumata kompostides sättige alla puuokstest sõrestik – see on rammusa väetise tootmiseks kõige loomulikum ja kiirem tee. On veel üks võimalus: tühjendage kogumiskast paksude seintega (näiteks vahtplastist) kinnisesse nõusse, et tõusev temperatuur aitaks lagunemisele kaasa. Kaas võib jääda veidi avatuks, õhu juurdepääs kiirendab lagunemist ja bakterite hävimist.

Maasika, porgandi ja teiste peenramaasaaduste väetamiseks tuleks kasutada just sel moel laagerdunud komposti, vastasel korral võivad kurjad bakterid aiasaaduste sööjatele liiga teha.