Foto: Shutterstock
Algselt kasutasid vanad eestlased söögilauana ilmselt istepinke ning söögilaud hakkaski istepingist arenema.

Vanasti olid pered suured ja pereliikmete elamiseks-olemiseks ning igapäevategemiste tarbeks muutus suure ja korraliku laua olemasolu toas üha tähtsamaks. Ruumis suurt osa täitev söögilaud sobis ühtviisi hästi nii söömiseks, loomade tapmiseks kui ka käsitöö tegemiseks. Laual oli kaks poolt ning seetõttu oli võimalik kasutada üht poolt argipäeviti ja puhtamat poolt pühade puhul.

Aja edenedes muutusid lauad kõrgemaks ja lauaplaat laiemaks. Samal ajal hakati lauapõskesid kenamaks kujundama, tekkisid sisselõigetega jalaristid, sealt edasi juba püstpostiga söögilauad.

Eestlane ei muutunud oma laudade meisterdamisel edevaks. Laudade konstruktsioon oli tõsine, kujundus vaoshoitud, lauapõsed ja lauaplaat olid proportsioonis ning vastasid soovitud eesmärgile – seal oli mugav süüa nii argipäevadel kui ka pulmalauas.

Tutvustame Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskooli puutöö eriala lõpetanud Aira Suvi valmistatud arhailist söögilauda.

Igal sööjal oli lauas kindel koht

Talu söögilaua valmistamise mõte sai Aira Suvi peas küpseks esimese kursuse alguses, kui ta külastas Tartus Eesti Rahva Muuseumi näitusemaja. “Minu tähelepanu köitis väiksem laud suure pulmalaua otsas, siit tekkiski idee. Töö juhendajaks sai õpetaja Indrek Tirrul,” räägib ta.

Laua valmistamiseks kasutas ta nii traditsioonilisi käsitööriistu kui ka kaasaegseid tehnilisi vahendeid. Lisaks andis arhailise söögilaua valmistamine võimaluse kasutada koolis õpitut ja arendada puutööalast mõtlemist, arvestamist ja mõõtmist.

Vana aja söögilauad valmistati enamasti männi-, harvemini kasepuust ning need koosnesid kahest osast: lauaplaadist ja seda kandvatest jalgadest. Vanimad söögilauad tehti ühest lõhestatud puutüvest. See selgitab ka, miks lauad olid kitsad.

Põõna kasutuselevõtt lauaplaadi all võimaldas valmistada lauaplaadi kahest või kolmest kõrvuti asetatud lauast ja seega oli võimalik laiemate laudade tegemine.

“Põlva Talurahvamuuseumi kirjalikest allikatest sain teada, et laud asus tavaliselt rehetoa õuepoolses külgseinas. Mehed istusid seinapoolsel pingil ja naised väljaspool. Kui pered olid suured, siis kõik korraga söögilaua taha ei mahtunud. Vana kombe kohaselt tüdrukud süües ei istunud. Teenijapere sõi oma magamisasemel või järidel istudes, toidukauss süles. Pärast sööki tõsteti söögilaua plaat seina äärde, et oleks rohkem ruumi,” tutvustab Aira vanarahva elustiili tavasid.

Tähtsal kohal olid ka lauakombed. Lauas istuti tõsiselt ega räägitud tarbetut juttu. Sobimatuks peeti ka naermist, söögi lauale tilgutamist, samuti laua taga ringutamist. Lauda pühiti valgest linasest või takust lapiga.

Söögilauda eriti ei kaunistatud

Talu söögilaud oli Eesti talurahva elus mitme traditsiooni kandja. Vanadest lauakommetest on välja kujunenud ka tänapäevased söögilauakombed.

Aira mäletab oma lapsepõlvestki, et nende kodus ei tohtinud lauas rääkida, küünarnukke ei sobinud lauale panna ega lauas söögi ajal naerda ja juttu ajada. Söögi eest tuli tänada, ja kui leib juhtus maha kukkuma, tuli sellele peale puhuda ja suud anda. Tema peres oli isal oma kindel koht ja oma tool söögilauas.

Aira Suvi valmistatud talulaud.
Foto: Aira Suvi

XIX sajandi lõpul hakati ehitama uusi hooneid ja tekkis nõudlus tislerimööbli järele. See andis võimaluse jõukamal rahval tellida edevamat mööblit. Laua puhul jäi viimistlus ja kaunistus ikkagi tagasihoidlikuks. Olulisem oli puhtpraktiline külg ehk siis hästi proportsioneeritud ja jõulised vormid.

Üldiselt on talurahva eluolu kirjeldustes söögilauast üsna vähe kirjutatud. Enam tähelepanu on saanud kirstud, istumisalused, voodid.

Laud tehti valmis etappide kaupa

Aira seadis oma töö eesmärgiks valmistada talu söögilaud, järgides eskiisijärgset konstruktsiooni, kuid ei loonud analoogi. Tulemusele avaldas mõju ka see, millist materjali ja milliseid tööriistu sai ta kasutada.

Laud valmis etappide kaupa. See algas idee paberile panemisega, edasi materjali hankimise, juhendaja leidmise ja konsulteerimisega ning lõpuks lauaplaadi ja jalgade valmistamise ja viimistlemisega.

“Kõige keerulisem selle töö juures oli lauajalgade risti paika saamine ja lauapõskede nurkade täpne mõõdistamine ning seejärel lõikamine. Veel võib mainida jalgade küljekumeruste märkimist ja nende väljalõikamist. Kogu töö juures oli teatud pinge, et kui midagi valesti mõõdan või lõikan, tuleb otsast alustada. Aga lohutasin ennast sellega, et materjali on mul piisavalt,” tunnistab ta.

Nüüd, mil puutöö koolitus seljataga, soovib Aira valmistada uusi laudu ja restaureerida vanu, sest mõlemad tööd on huvitavad ja ka kogemused nende tööde jaoks on tal olemas.