Ühes Krusensterni mälestustoas on hoiul ka aken prantsuskeelse luuletusega. Foto: Sven Arbet

Eesti ühes omapärasemas mõisas, mille nimekaim omanik oli maadeuurija Adam Johann von Krusenstern, pakuvad silmailu Kreeka laadis maalingud ja põnevust keskaegsed keldrid.

Kümme aastat tagasi, kui Maakodu pikalt Kiltsi mõisa ajaloost ja kooli plaanidest kirjutas, oli seal just lõppenud kauaoodatud remont.

Siis vahetati katus, tehti korda vestibüül ja põnevad vähi sõrgadena ette sirutuvad tiibhooned, kuhu sisustati mitu klassi. Kiltsi põhikool sai nägusa köögi, söögisaali ja riidehoiu, ilusatesse ruumidesse mahtus ka lasteaed.

Juba siis olid ajaloolased ja arhitektid kindlad, et pealtnäha lihtsa interjööriga mõisakool peidab endas saladusi. Esimesed maalingud olidki juba ilmsiks tulnud.
Foto: Sven Arbet

Arhitekt Nele Rohtlal ja ajaloolasel Epp Kangilaskil oli valmimas 1790. aastal ehitatud hoone restaureerimise projekt. Ees seisis keldrite uurimine, seda tööd juhtis Rakvere muuseumi arheoloog Tõnno Jonuks. Tehti usinalt eeltööd ja kirjutati projekte, kuni 2007. aastal õnnestus kavandatu elluviimiseks saada toetus Norra Kuningriigilt. Kiltsi lossi restaureerimist toetas Norra programm ühe miljoni 160 000 euroga, Väike-Maarja vald lisas omalt poolt 200 000 eurot.

Hüpokaustahi ja Malta ristid

Kui tahad Kiltsi lossiga põhjalikult tutvuda, pead arvestama mitme tunniga. Seal liigud ikka ühest trepist alla ja teisest üles. On ju peahoone nurkades neli kolmekorruselist torni – kaks ümarat ja kaks nelinurkset, lisaks tiibhooned.

“Meil siin ühest trepist kaks korda ei käidagi,” ütleb naljaga pooleks Kiltsi põhikooli direktor Merje Leemets. Võõrad eksivad lossis omapäi liikudes kindla peale ära, uued õpetajad enamasti ka.

Esimese korruse võlvitud ruumides ringi vaadates põikame õppekööki, kus on valge kahlitest soojakapiga pliit. XX sajandi algul ehitatud suur pliit seisab ammu jõude, aga lugu, mis juhtus selle korrastamisel 13 aastat tagasi, jutustatakse ikka ja jälle. Pottsepp olnud hästi hoolas ja töökas, ei mallanud isegi jõulupühi pidada. Kui pliit korda sai, selgus, et mees oli Tartus panka röövinud ja mõisa peitu pugenud.
Keldri ühest ruumist leiti keskaegse keerdtrepi alus, siin on nüüd võimlemissaal.
Foto: Sven Arbet

Puhkeruumis on luuk, mille tagant pidavat viima käik Porkunisse, Vao linnusesse ja koguni Rakverre. 2001. aastal alanud kaevetöödega ei otsitud siiski käike, vaid uuriti keldrite ulatust. Keldrisse ladestunud mulda ja sodi toimetati esialgu välja transportööridega, järgnes peenem töö sõelte ja pintslitega. Kaevates selgus, et keskaegset alusmüüri jätkub pea kogu hoone alla. Müürid on kohati üle kahe meetri paksud. See lubab arvata, et XIV sajandi lõpul ehitati siia ilmselt kindlus.

Kesksest väljakaevatud ruumist ehk kunagisest suurest linnusehoovist leiti keskaegse keerdtrepi alus, välja puhastati ka müüri laskeavad. See ruum on nüüd algklasside spordisaal.

Edasi liikudes avaneb pilt, mida on raske kirjeldadagi. Silmal annab harjuda, et pika käigu lõppu näha. Kahel pool jäävad kohati varisenud paekivimüüride vahele suuremad ja väiksemad ruumid. Väljakaevamiste käigus eristasid uurijad siin mitmeid ehitusetappe.

XV sajandist võis pärineda hüpokaustahi, millest praeguseks on järel vaid osa külgmüüri ja põhi. Võlvitud kolde peale oli kuhjatud hunnik kerisekive, laes asus õhuaukudega lai paekiviplaat. Kütmise ajaks paeplaadi avad suleti. Kui ving oli haihtunud, tehti need lahti ning soe õhk pääses teisele korrusele.
Kunagises söögitoas on muusikaklass. Ära raamitud sondaažilapp sulab seinal kokku piltide reaga.
Foto: Sven Arbet

Mõnes ruumis näeb krohvitud seinu. 1650. aastal – mõis oli siis Uexküllide valduses – tehti härrastemajas ümberehitusi ja krohviti üle ka osa keldreid. Ühes võlvkäigus näeb krohvitud seinal tolleaegset “grafitit” − krohvi sisse on visandatud kahe mehe profiilid. Nende vahele on aga osavama käega joonistatud Malta rist, mida ümbritseb ring. Selliseid pühitsusriste võis tollal näha kirikutes, aga ka taluaida või -lauda ustel – need pidid kaitsma kurja silma eest. Kas risti joonistas seina krohvinud töömees või oli sellel mingi tähendus, jääbki saladuseks.

Tantsivad neiud ja noormehed

Kaua peeti Kiltsi mõisa uhkuseks stukk-kaunistusi fassaadiviilul ja rokokooliku joonega väänelemente peatrepi käsipuudel.

OÜ Mõisaprojekt arhitekt Nele Rohtla oli aga kindel, et XVIII sajandi lõpul valminud peahoone peab ka maalinguid varjama.
Ühel maalingul tantsivad kaks noorukit, mees lööb kokku kümbaleid ehk vasktaldrikuid. Teisel on tantsuhoos kolm neidu.
Foto: Sven Arbet

Hoone teise korruse ruumides näebki nüüd taas maalinguid mitmest ajajärgust. Rohkem ennistati varasemaid, XVIII sajandi lõpul tehtud maalinguid. Hilisemad trafarettmaalingud olid ka halvemini säilinud, kohati vaid väheloetavate katketena. Seintelt ja lagedelt värvikihte maha kraapides selgus, et ruume on vähemalt seitse-kaheksa korda üle värvitud. Maalinguid leiti üheksast ruumist, leiud olid halvas seisus. Praeguseks on enamik neist konserveeritud.

“Tehti hulk värvisondaaže, et näidata kihistusi ja viimistluse mitmekesisust. Sondaažilappidel on lahtine värv kinnitatud kaseiinliimi või Paraloid B-72 liimi 15−20% lahusega. Liimi süstiti lahtiste värvikihtide alla. Erilist tähelepanu pöörasime sondaažidele endises söögisaalis. Seal on vaadata jäetud jahikimbumotiiv XVIII sajandi lõpust, maalitud lillemotiivid XIX sajandi lõpust ja mitmes toonis maalitud juugendlik karniis XX sajandi algusest.

Ruumides, kus kogu pinda lõpuni ei puhastatud, säilivad varasemad viimistluskihid fiiberkiulisandiga lubipahtli all,” seletab Nele Rohtla.
Maalingul on noorukid tantsimas.
Foto: Sven Arbet

Kõige uhkemaid maalinguid näeb teisel korrusel saali eesruumis. Seinatahveldise ülaosa poolkaarte seest hävis osa maalingutest ilmselt Uexküllide ajal tehtud ümberehitusega. Kaks maalingut on aga õnneks üsna hästi säilinud. Üks kujutab kaht tantsivat noorukit ja kümbaleid ehk vasktaldrikuid kokku löövat meesterahvast. Teisel maalingul on tantsuhoos kolm neidu.

Ants Hein kirjutab oma 2011. aastal ilmunud raamatus “Kiltsi mõis”, et maalingud on tehtud vanakreeka punasefiguurilise vaasimaalingu laadis ja sealt laenatud motiividega. Selliseid vaase valmistati põhiliselt Atikas, pärastpoole ka Lõuna-Itaalias asunud Kreeka kolooniates. Niisugused vaasid läksid jälle moodi XVIII sajandil, kui neil kujutatud motiivid jõudsid sisekujundusse.

Saali eesruumis on säilinud ka laemaaling. Veel rikkalikumalt kaunistatud laed on aga lossi mõlemas ümartornis.
Uhke parkettpõranda ja kuldse lühtriga saal on nüüdki mõisa kõige pidulikum ruum.
Foto: Sven Arbet

Uhke parkettpõranda ja kuldse lühtriga saal on nüüdki mõisa kõige pidulikum ruum. Peegelvõlvlaega saali stukk-karniisi korrastamine oli suur töö. Karniis olid hoone vajumiste tõttu pragunenud ja kohalt nihkunud. Suuremad praod täideti. Nähtavale jäeti alumine värvikiht, mille paranduskohti retušeeriti või värviti lasuurtehnikas. Karniise on aegade jooksul värvitud mitmes toonis, eriti mitmekesised on algsed värvikihid.

Kiltsi mõisahoone varaklassitsistlikus stiilis väliskarniiside ennistamine oli keerukuselt aga lausa skulptoritöö.

Klaasile kirjutatud luuletus

Selline maaling nagu eesruumist saali viiva ukse kohal on ka lõunapoolse ümartorni ukse kohal. Aiapaviljoniks kutsutud tornitoas on laiadest laudadest põrand, seina ehivad maalitud sambad ja rõdupiire, rikkalik laekaunistus ning valgest värvist puhastatud vana uks. Nüüd on see üks kahest ümartornides Krusensterni mälestusele pühendatud toast, ühte ruumi ei mahtunud väljapanek enam ära.

Seina najal seisab millegipärast vana aken. Asja uurides osutub aken rariteediks. Terav silm leiab sealt aastaarvu 1818 ja prantsuskeelse teksti.

Adam Johann von Krusensterni poegade koduõpetajaks oli Genfist pärit Pouzait-nimeline noormees. Poisse õpetas ta Prantsuse lütseumi programmide järgi. Küllap tundis nooruke õpetaja koduigatsust, kui ta Chateaubriand’i luuletusest “Mälestus” inspireeritud read teemantteraga aknaklaasile kraapis.
Luuleraead aknaklaasil.
Foto: Sven Arbet

Restaureerimise käigus arvati, et üks paviljonitoa aken oli kinni müüritud. Tornist avaneb nüüd kaunis vaade parki, paistab ka taastatud sepispiirdega rõdu, kus admiral viimastel elukuudel armastas värskes õhus istuda.

Kunagises külalistetoas on taastatud marmoreeritud seinapaneelid. Samas ruumis, kuhu nüüd sisustatakse kooli tervisetuba, on ka ainus säilinud kahhelahi, mida kaunistavad kaks vanakreeka saatuse- ja õnnejumalannat Tychet kujutavat reljeefi. Ahju all on kuus puidust jalakest. Ust ei leia ma ka koridorist, kuhu jääb ahju teine pool. Kust seda siis köeti? Kui giidid tahavad külastajatega nalja visata, siis nad luiskavad, et puud visati korstnast sisse. Tegelikult oli kahhelahjul kunagi ka uks, aga kui 1912. aastal majja keskküte pandi, jäeti ahi lihtsalt silmailuks.
III sajandi seinakapilt võeti maha kaheksa värvikihti.
Foto: Sven Arbet

Lossihoones on ennistatud ka vanad uksed, aknad, endise vannitoa ja trepikoja keraamilistest plaatidest põrandad, laudpõrandad ja parkett ümartornides. Parkettpõranda üht kahjustunud kilpi üles võttes leiti Adam Johann von Krusensterni merereisi andmetel koostatud kaardid, raamitult on need nüüd seinal vaadata.

Uksi korrastades on osalt jäetud vanu värvikihte uue alla, osal ustel on eemaldatud pealmised värvikihid ja eksponeeritud alumist.

Ajaloo- ja arhitektuurihuvilisi külalisi käib ilusti korrastatud mõisakoolis päris tihedalt. Kiltsi koolil pole probleeme ka noorte õpetajate leidmisega, kuid täiskoormust jätkub siin kahjuks vähestele. Kümme aastat tagasi (vt Maakodu nr 3, 2002) käis koolis 130 õpilast, praegu kõigest 58.

Liisu Tähe õpetab siin esimest aastat ajalugu, Mari-Vivian Laht teist aastat eesti keelt ja kirjandust. “Siin on hea õpetada, loss on ju ajalugu täis ja lastel selle vastu huvi,” kinnitavad noored õpetajad.
Peatrepi rokokoostiilis kaunistusega käsipuud.
Foto: Sven Arbet