Foto: Birgit Püve
Tõenäoliselt ei oleks Maakodu kunagi saanud piiluda selle noore pere puhasvalgesse koju, kui Gerda poleks kirjutanud üdini ausa blogisissekande selle kohta, kuidas mees talle sõnagi ütlemata maja ostis.

Gerda Noorlind kirjutas oma virtuaalsesse päevikusse nii: “Siin ma siis nüüd istun. Üks beebi, üks magistrikraad ja üks maja hiljem. Ja mõtlen, et … me ei ole Madisega rikkad inimesed. Vastupidi. Mõnel päeval ulub meil rahakotis külm tuul ja pankrot koputab vaikselt uksele. Hetkel, mil meist said majaomanikud, pidime paljust loobuma, kaasa arvatud soojamaareisidest. Me käime väga harva väljas söömas ja kunagi teineteisele lubatud kord kvartalis kahekesi spaas kvaliteetaja veetmisest on saanud pigem kord aastas meie tähtpäeval üksteise üllatamine.

Meil on peres ainult üks auto ja seegi on Škoda Superb, mitte BMW X5 ega Audi Q7. Jah, me pole oi kui mitmel tasandil rikkad inimesed. Ja ometi istun ma siin, oma kodus, oma väljavalitud ja Madise tädilt laenatud rahaga kinni makstud diivanil, akende ees viimaste säästude eest ostetud kardinad ja seinas sisekujundaja soovitatud ning dekreedirahadest soetatud tapeet.

Vaatan enda ümber ringi ja ... ma ei tunne end mitte ühestki otsast vaesena. Vastupidi! Mõnel päeval sellises poosis istudes ja elu üle juureldes, samal ajal kui Madis ja lapsed ülakorrusel õndsat und näevad, pean end hoopis näpistama, et aru saada, kas see kõik on tõesti tõsi või näen ma und. Me oleme Madisega terved, meil on imeilusad ja terved lapsed, iga päevaga järjest enam meie nägu minev kodu ja meil on kõhud täis. Kõige selle kõrval, mis maailmas toimub, oleks patt nuriseda.”

Milline see kaunis kodu välja näeb, sellest loe septembrikuu Maakodust, mille leiad ajakirjanduse müügilettidelt.