Fotod: Heli Russak, Krista Kirotar, reprod
Hinnatud kiu- ja õlikultuuril linal võib olla lootustandev tulevik ka ilutaimena.

See tore taimeperekond hakkas mulle huvi pakkuma möödunud suvel, kui olin külvanud suvelilleseemnete segu peenrale, kus kevadel õitsesid tulbid. Just linad tundsid end segupeenras väga hästi – seemned idanesid kiiresti, taimed kasvasid jõudsalt ning õige pea täitus ringikujuline peenar õrnade ja võluvate linaõitega. Eri sortide õied avanesid järk-järgult koos teiste segus olnud suvelilledega ning mõjusid looduslähedaselt ja kaunilt.

Liike üle ilma

Perekonnas lina (Linum), mis kuulub omaette linaliste (Linaceae) sugukonda, on 230 liiki ühe- ja mitmeaastaseid rohttaimi ning poolpõõsaid. Linad on levinud kõigi maailmajagude paras- ja lähistroopikavöötmes ning eriti palju on neid Vahemere maades. Kuid selle perekonna liike kasvab looduslikult isegi Ecuadoris ja Austraalias. Eesti niitudel kasvab väike valgete õitega aaslina (L. catharticum).

Põllumajanduses on ammustest aegadest olnud väga tähtsal kohal harilik lina (L. usitatissimum). Selle ainult kultuurtaimena tuntud taime eellaseks peetakse ahtalehist lina (L. bienne). Kõige laiemalt teataksegi teisendi- ja vormirohket harilikku lina. Sellest kiu- ja õlitaimest on viimasel ajal aretatud ka ilusorte. Kuid kiviktaimlasse ja püsilillepeenrasse sobivad mitmed teisedki põnevad linaliigid. Dekoratiivtaimena on kõige tuntum üheaastane suureõieline lina (L. grandiflorum).

Harilik lina

See üheaastane helesiniste õitega taim on üks Euroopa vanimaid kultuurtaimi. Tema seemnetest pressitakse õli ja kiust kootakse kangast. Kuni XIX sajandi lõpuni olidki rõivad enamasti linast või villast, siis pääses võimutsema odavam puuvill.

Euroopa tuntumad linakasvatusmaad on Belgia ja Holland, kuid ka endise Nõukogude Liidu aladel kasvatati lina palju. Harilik lina on Valgevene rahvustaim ning lina on vermitud ka Inglise ühenaelase mündi tagaküljele.

Meie esivanematel on lina aidanud raskeid aegu üle elada ning talude mõisalt väljaostmine algas Eestis just linakasvatuspiirkondades. Linakiud oli tähtis väljaveo- ja vahetuskaup hiljemgi, Vabadussõja ajal muretseti lina eest näiteks sõjamoona. Suuremad linakasvatustalud olid meil Vigalas, Räpinas, Vastseliinas, Rõuges, Harglas, Suure-Jaanis, Karksis jm.

Eesti rahvalauludes kutsutakse lina linalilleks, linnoks, linnuks ja sineks. Õhuline ja sinetav 
linapõld andis inspiratsiooni kasutada seda kena taime lillemotiivina tikandites, luuleridades ja lauludes.