Tiit Koha
Ivari Padari ja tema abikaasa Kristeli maakodu on maaliliselt kaunil Võrumaal Navi külas, millega Ivarit seob kogu senine elu. “See on nagu minu sõber, minu hing,” ütleb Ivari oma maakodu kohta.

Hoolimata lumerohkusest ja kangematest külmakraadidest, millega tipneb lumevaesest pealinnast alanud kolmetunnine autosõit, soojendavad kohe hinge Kristeli hoolitsevad hõiked, et ärgu me enne taluekskursiooni alustagu, kui ta on andnud paadunud linnainimesele selga veel lambavillase vesti ja kätte soojad kindad ning aurava kohvi. Enam paremaks minna ei saa, mõtlen Ivariga esimese abihooneni kõndides, aimamata, et toas askeldaval Kristelil on varuks ka korralik lõunasöök – otse võluahjust.