"Kuna ma end Rootsis sisse seadsin, tähendas see Eestisse tulles lähedaste vahet jooksmist: küll Laoküla tädide, õe, isa ja ema vahet, keda kahjuks enam meie hulgas pole," räägib perenaine. "Abikaasa siis arvaski ühel päeval, et meil võiks olla oma koht, kuhu kõik need toredad inimesed saaksid kokku tulla."