"Kuna ma end Rootsis sisse seadsin, tähendas see Eestisse tulles lähedaste vahet jooksmist," räägib perenaine. "Abikaasa siis arvaski ühel päeval, et meil võiks olla oma koht, kuhu kõik need toredad inimesed saaksid kokku tulla."

Liisi õel külas olles avastati müügis olev Raplamaa talu, mida perega peagi vaatama sõideti. Hoov oli kreegivõsa täis kasvanud, ometi märkas Liisi vana maja kõrval kasvavat vana kaske. Ta armus kohe vaatesse – vana maja ja suur kasepuu. "Ilma et oleksin majja sisse vaadanud, ütlesin kohe: ma tahaksin seda endale," meenutab ta.

Tuppa sisse astudes vaatas neile vastu väsinud moega köök, mille põrand oli linoleumiga kaetud ning mitu seina tumerohelise, pruuni ja beeži värvkatte all.

Micke teatas talu seisukorda nähes kohe, et sellist tema küll ei osta. Ometi suutis Liisi ta ümber veenda. Nüüd on vahel isegi nii, et kui tema ei saa mingil põhjusel Rootsist kodumaale tulla, tuleb Micke üksi või koos sõpradega maaõhku nautima.

Jaga
Kommentaarid