Sargvere mõisa muuseum ja Sale Talviste Foto: Lii Sammler, Maaleht
2006. aastast kannavad Sargvere mõisa ajalootoad ametlikult muuseumi nimetust. Kultuuriministeerium tunnustas neid ja kandis väikemuuseumide registrisse. Muuseumitube on kohalikud entusiastid mõisa ülakorrusele sisustanud 5 aastat, igal aastal on üks tuba juurde tulnud.

Artikkel ilmus esmakordselt 2007. aasta Maakodu aprillinumbris

Sale ja punased roosid

Härrastetoas ootab külalisi giid Sale Talviste, tumepunane mõisaproua kleit üll ja kübar peas. Küünlad põlevad, kostavad Straussi valsid, lõhnab kohvi järele. Vaasis on suur kimp punaseid roose.

„Need roosid pole siin niisama,“ alustab Sale. „Kui Sargvere viimane mõisaproua Emmeliine von Stackelberg oma kodumõisast lahkuma pidi, istus ta kurvalt trepil ja mõtles, mis edasi saab. Siis tõi tema mees mõisa kasvuhoonest suure kimbu punaseid roose ja lausus: „Mõtle ainult sellele, et sa oled minu naine, ma armastan sind ja meil on imekena tütar. Muu pole tähtis.““

See jutt pärineb Emmeliine enda mälestustest, mis on ringiga koju tagasi jõudnud.

Härrastetoast tavaliselt ringkäik algabki. Selle seintel on näha vanu pilte ja lugeda mõisa ning mõisnike lugusid. Ajastukohane mööbel on ostetud antiigipoest ja korrastatud, õige meeleolu loovad aga tegijad. 

See on muuseumitubadest vanim, valminud ja sisustatud 2002. aastal. Huvi ajaloo vastu ja mõisa ning ümberkaudsete külade uurimine on aga tüki maad varasem.

Sale Talviste on pärit Otepää lähedalt Sihvalt. Tema lapsepõlvekodu oli vaene, seega tuli tüdrukupõlves perele lisaraha teenida.

„Lapsena sattusin tööle Otepää linnuse väljakaevamistele Harri Moora juurde. Pidime kommikühvliga kogu väljakaevatud pinnase läbi uurima. Algul tuli sealt välja ordulossi ajast pärinevaid kivitükke ja potikilde, aga seal all oli olnud meie esivanemate puulinnus,“ meenutab Sale Talviste.

Sargvere kooli, mis asus mõisamajas, tuli ta emakeeleõpetajaks 1956. aastal. Tollal ei tohtinud mõisa ajast rääkida, kuid oma mehe tädi, kauaaegse kooliteenija Elfriede Limbergi käest kuulis ta nii viimaste härraste mälestusi kui ka legende. Nende alusel on nüüd, pool sajandit hiljem, sündinud Sargvere mõisaparki teatraliseeritud legendide rada.

Inimesed tahavad, et nende maa peal elatud hetkest jääks jälg

Talutoa seinalt vaatab vastu nägus blond lokkispäine mees –Valgma küla taluperemees Otto Anderfeldt. Tema eestvedamisel panid talumehed raha kokku ja rajasid 1927.-28. aastal Mäeküla ühismeierei, mis seisab tänagi Tallinn-Tartu maantee ääres Mäekülas – mälestusmärgina selle rajanud uuendusmeelsetele taluperemeestele. Tema eestvõttel loodi Valgma külla ka puhkpilliorkester. Tänapäeval meenutab seda Valgma külas igal aastal peetav puhkpillimuusika päev.

Talutoas ongi kõige rohkem materjali.

„Kui mult küsitakse, mis on muuseumis kõige suurem väärtus, siis ütlen ma alati, et see siin,“ asetab Sale käe üsna tavalisele pruunile kummutile. „See pole lihtsalt kummut, vaid see on otsast otsani siinkandi inimeste mälestusi täis.“

Oma sõnade kinnituseks avab ta mõned käsikirju täis sahtlid. Sale on inimeste pool nende mälestusi kirja panemas käinud, kuid paljud on ka ise pakkunud.

„Alles hiljuti helistas üks siit pärit naine, kes praegu elab tütre juures Pärnus. Ta tahtis mulle oma mälestusi saata, aga vabandas, et need on konarlikus vanainimese käekirjas. Vastasin talle, et kallis inimene, saada, ma olen 40 aastat eesti keele õpetaja olnud ja oskan igasugust käekirja lugeda.“

Ta räägib naisest, kes tõi muuseumi roosa raske siidräti ning suure piibli – oma ema kirikuskäimise räti ja piibli. Seejärel voldib lahti vana sinimustvalge rahvuslipu. See sattus muuseumi nõnda, et ühed Nurmsi küla tublimad talunikud küüditati, nende asemele asusid teised, siis müüdi maja ära ning uued omanikud, hakates remonti tegema, leidsid selle lipu pööningult liiva seest.

Talutoa panevad elama rahvuskalendri tähtpäevad. Tähistatud on jõule, maarjapäeva, mardipäeva, lihavõttepühi. Näitering ja koolilapsed elustavad vanu kombeid, süüakse rahvustoite, lauldakse, tantsitakse ja tehakse muud päevakohast. Siin on Salel abiks tema näiteringi rahvas, külaelanikud eesotsas Evi Treimaniga, koolilapsed. Ja siin pole juttugi mõisaprouast Louise Magdaleenast, tegutseb hoopis Nurmsi küla jõuka Jalapuu talu perenaine, kellel laud alati lookas ning kapp riideid täis. Õmblemisjärge on ootamas halli-ja punasetriibuline rahvariide seelik – tekstiilikunstnik Signe Kivi kootud kangast ning tema ema, Nurmsist pärit kooliõpetaja ja ajalkirjaniku Urve Viidalepp-Buschmanni kingitud.

Kooli lood

Laste ja näiteringi rahva ühisetteastumisega avati 2004. aastal kolmas ajalootuba, kus välja pandud materjalid Paide valla koolihariduse ajaloost. Siin on pildid kõikidest külakoolidest, mis 1919. aastal Sargvere mõisa kokku liideti, leidub eri aegadest pärit õpikuid ja õppevahendeid, koolitööga seotud dokumente ja kirjavahetust, õppenõukogu protokolliraamatuid. Loomulikult on toa keskmeks vana koolipink, seintel aga annavad stendid ülevaate kõikidest Sargvere kooli direktoritest. Legendiks on saanud Eesti Vabariigi aegne koolimees ja tõeline maa sool Hendrik Agur. 1940. aastal pidi mees oma tööst loobuma ning 14. juunil 1941 sõitis ta küüdivagunis Siberi poole. Ilmselt visati tol päeval vaguniaknast välja väga palju kirju. Hendrik Aguri kiri jõudis tõesti tema naise kätte ning on täna säilinud muuseumis.

Lähen vastu oma saatusele teadmises, et ma pole milleski süüdi... Kui ainult lapsed vastu peaksid ja samuti sinu tervis. Suudlen teid kõiki. Jaan ja Rein, olge tublid poisid, Anni on tubli muidugi.
15. VI. Isa.

Sargvere koolil vedas ka sõja ajal, kui tublist majandusmehest direktor Eduard Paap tõi majja elektri, ning pärast sõda Juhan Saare ajal. Tänu temale tegutsesid ka Stalini ajal Sargveres näiteringid, tantsurühmad ning laulu-ja pillikoorid.

Kõige uuem tuba on pioneerituba, täis nõukogude aja sümboolikat. Ka see on meie ajalugu, millest ei saa üle hüpata.

Mõttes ja pooleli

Nõukogude kooli- ja pioneeriajale lisaks oleks tarvis korralikult jäädvustada ka kolhoosi ajalugu väikestest majanditest kuni hiiglasuure Lenini-nimelise kolhoosini. Selleks annab palju materjali partorgi Ernst Kaldase kirjutatud kroonika. Väga palju on materjali seltsi-ja kultuurielu kohta, selle toa sisseseadmine ongi järgmisena plaanis. 

Kuna ühes toas on üleval kangasteljed, kus külanaised kangast kudumas käivad, on algus tehtud ka käsitöötoale. Kangakudumine peaks kindlasti jääma ja laienema, kuid tuba tuleks remontida ning sinna koondada külanaiste endisaegne ning praegune käsitöö. Ilus oleks ju igal aastal korra ka käsitöönäitus üles panna. Talutoas ongi kitsas, Sale meelest oleks sealt tarvis voodi käsitöötuppa tarida. Selle peal oleks hea kangaid, tikandeid, pitse ja kudumeid eksponeerida.

Kõige uuem on mõte raamatukogutoast.

„Ma tahan härrastetoast arhiiviruumi viiva ukse lahti teha ja ka selle suure ilusa ruumi kasutusele võtta. Inimesed toovad mulle nii palju vanu raamatuid, mul pole neid kusagile välja panna. Raamatukogu oli ju vanasti igas mõisas. Seal saaks esitada kirjandusteoste dramatiseeringuid, teha kirjandusõhtuid, lugeda luulet.“

Praegu on tolles kõrvaltoas suur kole roheline kapp, mis on täis läbi sortimata materjali.

„See on küll austav, et meid muuseumina tunnustati, kuid see esitab suuremad nõudmised,“ muretseb Sale Talviste. „Peab täitma fondiraamatud, iga eksponaadi nummerdama ja need süstematiseerima, koostama kartoteegi. Kui juba on tegemist muuseumiga, vajaks arhiiv omaette hoidlat koos sobivate riiulite ja säilitustingimustega. Kõik see töö on veel ees.“
Seda, kuidas fondihoidla ja arhiiv välja nägema peavad, teab ta hästi. Ajalootubade jaoks on ta käinud materjali otsimas riigiarhiivis, Tartu Ülikooli arhiivis, kirjandusmuuseumis, maakonnaarhiividest rääkimata. Oma uurimise tulemused on ta jäädvustanud kahes Sargvere mõisa ja selle külade ajalugu käsitlevas raamatus. Teine, tõsi küll, on alles trükikojas oma järge ootamas. See sisaldab esimese Eesti Vabariigi aegse taluelu mälestusi.

Esimene osa, „Muistsete aegade lood Sargverest“, ilmus 2006. aastal. Seal on pearõhk mõisal: selle ajalool, arhitektuuril, legende täis pargil. Ja legende aina tekkib.

„Praeguseks on välja raiutud ja korda tehtud meie pargi armunute allee,“ räägib Sale Talviste. „Kõndisin seal ja mõtisklesin, missuguseid legende veel luua, kui nägin allee lõpus kaht inimest suudlemas. Tõmbusin puu taha, et mitte jätta muljet nuhkimisest, aga endal süda hõiskas rõõmust – minu armunute allee elab!“

____________________________________________________________________________________

Kommentaar
Järvamaa ajaloo-uurijaTiiu Saarist

Sargvere Mõisa Ajalootoad registreeriti muuseumina kultuuriministeeriumis eelmisel kevadel kui Sargvere Maakultuuri Edendamise Seltsi muuseum. Seltsi kaudu kuulub see Paide vallale, kuna Sargvere mõis on valla omandis ning antud seltsile rendile. Siiani on suur töö ära tehtud projektipõhiselt ja tegijate entusiasmist.

Registreeritud muuseumina tuleb sealsetel inimestel nüüd tööd juurde, sest museaalid tuleb nõuetekohaselt kanda fondipäevikusse.

Lisaks sellele teeb Sale veel giiditööd. Maakonna giidina olen mitmete gruppidega Sargveres käinud ja alati imetlenud Sale Talviste oskust nii huvitavalt rääkida. Ja mis kõige imelikum – käid ja kuulad sama juttu mitmendat korda, aga igav ei hakka – alati avastad jutus midagi uut ja põnevat. Kuigi kultuuriministeeriumil on muuseume võimalik toetada projektipõhiselt, on teised Järvamaa vallad, kellel on muuseumid, leidnud võimaluse oma muuseumide tegevust toetada. Enamasti on seal ikka inimene palgal. Oleks tore, kui ka Paide vald selle võimaluse leiaks ja muuseumi- ning giiditöö tegija valla palgale võetaks.

Sissekanne Sargvere muusuemi külalisteraamatust

Tuhat tänu kultuuriloo säilitajatele. Need on inimesed, kellele raha pole selles lühikeses ajahetkes, mis me siin maamunal oleme, kõige tähtsam.

4. august 2007, Eesti Muinsuskaitse Seltsi ekskursioon

.