Siilkübarad pole moenarrid
Siilkübarate populaarsuse plahvatuslikku kasvu viimastel aastatel nii meil kui mujal võib seostada inimeste sooviga üha enam rajada loodusliku välimusega aedu ning istutusalasid.
Aiapidajate tohutu huvi eriti just punase siilkübara hübriidide vastu on viimasel kümnendil kõvasti tiivustanud sordiaretajaid. Enam ei pea siilkübarate puhul leppima lihtsate valgete või roosakaslillade korvikutega. Turule on tulnud enneolematu õiekuju või värvikombinatsiooniga, ka täidisõielisi sorte.
Igal kevadel jõuavad roheäride lettidele üha uued ja uued hübriidid. Eestisse tuuakse siilkübarate uudissorte peamiselt Saksamaalt, Inglismaalt ning muidugi Hollandist, kus asuvad suured ilutaimede aretamisele ja paljundamisele spetsialiseerinud ettevõtted (näiteks Terranova Nurseries).
Punase siilkübara hübriidide massilise õitsemise aeg jääb juulikuu teise poolde ja augustisse. Varaseimad sordid alustavad juba juuli algul. Pole sugugi haruldane, kui õitsemine kestab külmadeni. Moodsa sordiaretuse üks peamisi eesmärke ongi saavutada võimalikult pikk õitseaeg.
Tuntuim on punane siilkübar
Korvõieliste sugukonnast pärit siilkübarate (Echinacea) perekonda kuulub üheksa liiki suvel õitsevaid rohtseid püsikuid. Mõned neist võivad kasvada isegi kuni paari meetri kõrguseks.
Iluaianduses on tuntumad kahkjas siilkübar (E. pallida), kollane siilkübar (E. paradoxa), ahtalehine siilkübar (E. angustifolia) ja punane ehk purpur-siilkübar (E. purpurea). Viimane on kõige laiemalt levinud ja kuulub oma rikkaliku sordivalikuga vaieldamatult iluaianduse klassikasse.