Jalutame mööda jalgrada jõe äärde, kus on väike suitsusaun sõnajalametsa ja ürglooduse keskel, kuhu ei ulatu ühegi naabri silm.

“Mere ääres tuleb talv, aga ka kevad hiljem. Kevadel, kui sõnajalad oma nina välja pistavad, käin siin iga päev neid vaatamas. Nad kasvavad lausa tundidega,” ütleb Eva-Maria õhinal.

Jõgi on rutakas ja vool kiire. “Vainupea jõgi on tavaliselt nagu oja, kuid sademeid on olnud sel aastal palju ja veetase väga kõrge. Oleneb ka sellest, kuidas ülevalpool kalatrepid lahti lastakse. Siin tegutsevad koprad, kevadel-sügisel käivad lõhelised kudemas,” räägib ta.