Shutterstock
Telerisse suhtutakse sageli kui täieõiguslikku pereliik­messe, see polegi enam ammu pelgalt pildikast. Täna­päeva telerisse on kätketud hulk võimalusi, mille kasuta­mine oleneb siiski pilti edastava operaatori paketist.

Kauges maakohas, kus telesignaali võetakse vastu üksnes tavaantenniga, pole sügavat mõtet soetada tipptasemel telerit, sest kohale ei jõua isegi kõik telejaama edastatavad võimalused, rääkimata operaatorite pakutavatest teenustest. Isegi kohtades, kus signaal jõuab telerisse operaatorfirma kaabli kaudu, oleneb just vahendajast, mida ja kuidas me oma pildikastist näha saame.

Seda tõendab ka hiljutine juhtum, kus STV ei jõudnud kokkuleppele Eesti Meedia telekanalite Kanal 2, Kanal 12, Kanal 11 ja MyHits edastamises ning 14. detsembril nende kanalite näitamine STV võrgus vähemalt ajutiseks lõpetati.

Ühest küljest oleneb see, mida vaadata saame, muidugi valitud paketist. Ent on ka funktsioone, millele operaator tuge ei paku. Muidugi tuleb ette ka vastupidist: vahendava firma pakettides on võimalusi, mida teler ei võimalda kasutada. Teisalt tuleb mõista, et teleritootjad ei hakka kõikide operaatorite pakutavate nüanssidega kaasas käima: vaatajatel on eelistusi seinast seina, vahendajad püüavad neid küll arvestada, aga tootmise puhul lähtutakse siiski üldkriteeriumidest.

Ükski teleritootja ei hakka potentsiaalselt ostetava mõne tuhande teleri pärast sellesse mingit spetsiifilist süsteemi sisse ehitama. Niimoodi läheksid telerid liiga kalliks.

Eesti väiksust arvestades võime seega olla rõõmsad, et enamikku teleritesse on jõudnud eestikeelne menüü. Mingeid ainult meile omaseid ja vajalikke erisüsteeme on neist siiski palju oodata. Küll aga saavad just operaatorid neid muresid lahendada, näiteks liita teleriga abistava “karbi” ja pakkuda selle kaudu just oma sihtgrupis nõutavaid teenuseid.

Teleritest loe rohkem veebruari Maakodust või digiajakirjast klikkides SIIN.