Keskajal, eriti paastuperioodil, olid teod einena levinud kloostrites. Seda eelkõige tänu kasulikele proteiinidele (75%).

Lisaks on tigudes rauda, vaske, magneesiu-mi, fosforit, oomega-3-rasvhappeid – seesugune suupiste on kõrge toiteväärtusega, samas kalorivaene.

Ka vanal Prantsusmaal, Šveitsis ja Saksamaal olid teod igapäevasel toidulaual. Alles XIX sajandi lõpul, kui tigusid serveeriti Vene tsaarile ja õukonnale, omandas tigude söömine gurmaanluse hõngu.

Belgias tegeleb tigude kasvatamisega umbes kümmekond farmi, ja sedagi vaid Valloonias, kuna Põhjamere-äärses Flandrias eelistatakse sinikarpe.