Tiit Efert
Viimsi poolsaarel elava kirgliku rannakaluri Rein Kääpa koduaknast kõigest paarikümne meetri kaugusel loksuvad lained vastu kallast. Rannakalur viib meresõidule neidki, kes muidu satuvad sinna vaid suurte parvlaevade pardal.

Eestlased on ennast ikka pidanud rannarahvaks, sest rannik on täis pikitud iidseid kalurikülasid. Kahjuks on kaluriamet tänapäeval väheste töö või hobi ja õitsvad kalurikülad on jäänud kauniks romantiliseks mälestuseks. Tihti elatakse rannakülades pelgalt kauni merevaate pärast, ent tööl käiakse hoopis kaugemal.

Reinu kodu juurest suurema paadiga merele minna ei saa. Rannaala on kivine ja sealt on raske paati vette lasta. Oma väikse paadiga käib ta küll siit kivide taha võrke panemas.