Tädi kiskus räsitud-näritud köndi üles ja viskas minema. Tegin etteheiteid, et miks ta ometi nii kärsitu oli? Oodanud veidi aega, küll maapinnalt oleks võrsunud uus puuhakatis. Tema kahetses, et ohjah, mitte ei tulnud selle peale!

Üsna sama lugu on külmanäpistustega. Viimane talv tegi hirmsat moodi paha. Näiteks Kärdlas said luuderohud kannatada. Vana seina täitev taim Väike-Kopli tänaval siiski säilis suures osas, külmusid vaid eemale kasvavad viljakandvad oksad. Aga Rookopli kortermajal roniv noorem isend oli pruun mis pruun. Kuni ühel hetkel avastasin, et on teine silikaatseinalt maha kistud ja plats puhas. Lootsin sealt sageli mööda juhtudes, et maast peagi uued väädid tõusevad, kuid mida pole, seda pole. Külm ei võta ju luuderohu maasisest osa ära? 2006 paljaskülma talvel juhtus küll ka seda, ent tänavu oli paks kaitsev lumi tekiks peal. Ma pole kindel, aga kujutan ette, et taime omanik, tüdinud kevadel pruuni “risu” vahtimast, kogu kupatuse lihtsalt välja tiris.

Eks ma isegi läksin sel suvel natukese sarnast teed. Mullu soetasin endale paljaõielise jasmiini, hariliku tamariski ja süüria hibiski. Nad olid meie kliimaga kohanemata ja nii ei tärganud kevadel istikuvitstest midagi. Talve üsna rohelisena üle elanud jasmiin paotas aprillis küll isegi õiepungi, kuid siis võttis ikkagi kätte ja kuivas varasuveks üleni ära. Kandsin nad maha. Ja pidasin plaani, et vähemalt jasmiini ning tamariski pean ma uuesti ostma.

Kuna ühele uuele taimele oli kohta vaja, kaevasin hibiski üles, kavatsusega see minema visata. Aga - kõik juured olid elus! Toppisin ta ruttu teisale igaks juhuks uuesti mulda ja näe: juuli keskel ilmusid juurekaelast võrsehakatised. Seega eksperiment selle meil lootusetult külmaõrnaks peetava taimega jätkub.

Noh, ja tamarisk ajas kuskilt mulla alt juurest pundi noori otsi kah. Tamarix ramosissima peaks meil siiski üsna perspektiivne olema, lihtsalt kohanemise aega pole mu istikul jagunud.

Kõige jõudsamalt vohab taassündinud Jasminum nudiflorum. Kirjanduse andmeil talub ta -20°c, seega siiamaile n-ö sisse elades võib temast täiesti asja saada. Ega siis kõik talved järjepanu nii siberlikud pole kui tänavune! Soojema kliimaga aladel (nt Saksamaal) õitseb paljaõieline jasmiin juba jaanuaris, luues oma kollase õiepilvega aastaaja kohta uskumatu efekti. Meil on küllap lootust õisi näha paari-kolme järjestikuse pehmema talve järel, ja siis ka arvatavasti mitte jaanuaris, vaid pigem märtsi lõpus, aprillis. Igatahes märksa varem kui forsüütia puhul.

Tänavune talv tegi paha ka paljudele okaspuuvormidele, keda meil nii väga armastatakse. Vinged pakasetuuled räsisid mul ida-elupuud, mida pole viimase kümne aasta jooksul veel ilmaski juhtunud. Kunagi kingiks saadud “küpress” (tegelikult usutavasti kalifornia ebaküpressi hõbejasinakas efektne sammasvorm) sai samuti “pruuni võru selga”. Ehk siis pikalt püsinud sügava lume pinna kohalt olid oksad surnud, samas ladvatipp jäi haljaks. Ma ei kiirustanud teda puutuma, õigemini unustasin ta üsna ära ja omaette olema. Ning nüüd, palun väga: pruunide okste vahelt tärkab tüvekesel massiliselt noori võrseotsakesi.

Seda veidram oli millalgi heinakuul TV-st näha aiasaadet, kus näiteks toodi üks juba üsna kogukas ladvast pruunistunud, vist mingi hiina kadakas või selle sort kuskil Mandri-Eesti aias. Ma vaatasin, et pole tal väga hullu midagi, küll taastub – enamus alumisest osast ju puha haljas. Aga saates esinenud lugupeetud Aino Aaspõllu oli väga otsustav: sellega pole enam midagi teha, see tuleb maha võtta ja asemele uus osta! Mulle tundus see väga kahetsusväärse lähenemisena. Sellise soovituse peale võisid ju paljud oma aias mõtlematut hävitustööd tegema hakata!

Taim on elusolend ja lastagu tal ikka ise otsustada, mis ta teha kavatseb. Enamasti on puude ja põõsaste elutahe väga tugev, antagu neile vaid lihtsalt aega selle tõestamiseks. Vahel ei jää tõesti muud üle kui maha võtta, ent muutes veidi vanasõna: üheksa korda oota, üks kord lõika. On märksa odavam. Ja huvitavam ka.